¹And these are the inheritances which the children of Israel took in the land of Canaan, which Eleazar the priest, and Joshua the son of Nun, and the heads of the fathers' [houses] of the tribes of the children of Israel, distributed unto them,

¹Ja need on maa-alad, mis Iisraeli lapsed said pärisosaks Kaananimaal, mis neile pärisosaks andsid preester Eleasar ja Joosua, Nuuni poeg, ja Iisraeli laste suguharude perekondade peamehed,

²by the lot of their inheritance, as Jehovah commanded by Moses, for the nine tribes, and for the half-tribe.

²pärisosaks liisu läbi, nagu Issand Moosese läbi oli käskinud anda üheksale ja poolele suguharule.

³For Moses had given the inheritance of the two tribes and the half-tribe beyond the Jordan: but unto the Levites he gave no inheritance among them.

³Sest Mooses oli kahele ja poolele suguharule andnud pärisosa sealpool Jordanit ja leviitidele ta ei olnud andnudki pärisosa nende keskel -

⁴For the children of Joseph were two tribes, Manasseh and Ephraim: and they gave no portion unto the Levites in the land, save cities to dwell in, with the suburbs thereof for their cattle and for their substance.

⁴Joosepi lapsi oli aga kaks suguharu - Manasse ja Efraim - ja leviitidele ei antudki maast osa, vaid ainult linnad elamiseks juurdekuuluvate karjamaadega nende karjade ja omandi jaoks.

⁵As Jehovah commanded Moses, so the children of Israel did; and they divided the land.

⁵Nõnda nagu Issand Moosest oli käskinud, nõnda Iisraeli lapsed tegid, ja nad jaotasid maa.

⁶Then the children of Judah drew nigh unto Joshua in Gilgal: and Caleb the son of Jephunneh the Kenizzite said unto him, Thou knowest the thing that Jehovah spake unto Moses the man of God concerning me and concerning thee in Kadesh-barnea.

⁶Siis astusid Juuda lapsed Gilgalis Joosua ette, ja kenislane Kaaleb, Jefunne poeg, ütles temale: 'Sina tead seda sõna, mis Issand ütles minu ja sinu kohta jumalamehele Moosesele Kaades-Barneas.

⁷Forty years old was I when Moses the servant of Jehovah sent me from Kadesh-barnea to spy out the land; and I brought him word again as it was in my heart.

⁷Mina olin nelikümmend aastat vana, kui Issanda sulane Mooses läkitas mind Kaades-Barneast maad kuulama ja ma tõin temale sõnumeid oma parima arusaamise järgi.

⁸Nevertheless my brethren that went up with me made the heart of the people melt; but I wholly followed Jehovah my God.

⁸Aga mu vennad, kes olid käinud koos minuga, tegid rahva südame araks, kuna mina käisin täiesti Issanda, oma Jumala järel.

⁹And Moses sware on that day, saying, Surely the land whereon thy foot hath trodden shall be an inheritance to thee and to thy children for ever, because thou hast wholly followed Jehovah my God.

⁹Siis Mooses vandus sel päeval, öeldes: Tõesti, maa, mida su jalg on tallanud, peab saama igavesti pärisosaks sinule ja su lastele, sellepärast et sa käisid täiesti Issanda, mu Jumala järel!

¹⁰And now, behold, Jehovah hath kept me alive, as he spake, these forty and five years, from the time that Jehovah spake this word unto Moses, while Israel walked in the wilderness: and now, lo, I am this day fourscore and five years old.

¹⁰Ja nüüd, vaata, Issand on mind lasknud elada nõnda, nagu ta ütles; on aga juba nelikümmend viis aastat sellest, kui Issand kõneles selle sõna Moosesele, siis kui Iisrael rändas kõrbes. Ja nüüd, vaata, ma olen praegu kaheksakümmend viis aastat vana.

¹¹As yet I am as strong this day as I as in the day that Moses sent me: as my strength was then, even so is my strength now, for war, and to go out and to come in.

¹¹Aga ometi olen ma tänagi veel nii tugev nagu sel päeval, kui Mooses mind läkitas: nagu mu ramm oli siis, on mu ramm ka nüüd sõjaks, minekuks ja tulekuks.

¹²Now therefore give me this hill-country, whereof Jehovah spake in that day; for thou heardest in that day how the Anakim were there, and cities great and fortified: it may be that Jehovah will be with me, and I shall drive them out, as Jehovah spake.

¹²Anna siis nüüd mulle see mäestik, millest Issand sel päeval rääkis, sest sa kuulsid sel päeval ise, et seal on anaklased ja suured kindlustatud linnad. Vahest on Issand minuga ja ma ajan nad ära, nõnda nagu Issand on öelnud.'

¹³And Joshua blessed him; and he gave Hebron unto Caleb the son of Jephunneh for an inheritance.

¹³Siis Joosua õnnistas teda ja andis Hebroni pärisosaks Kaalebile, Jefunne pojale.

¹⁴Therefore Hebron became the inheritance of Caleb the son of Jephunneh the Kenizzite unto this day; because that he wholly followed Jehovah, the God of Israel.

¹⁴Hebron on tänapäevani pärisosaks kenislasele Kaalebile, Jefunne pojale, sellepärast et ta täiesti oli käinud Issanda, Iisraeli Jumala järel.

¹⁵Now the name of Hebron beforetime was Kiriath-arba; [which Arba was] the greatest man among the Anakim. And the land had rest from war.

¹⁵Aga Hebroni nimi oli muiste Kirjat-Arba; Arba oli olnud suurim mees anaklaste hulgas. Ja maa puhkas sõjast.