¹Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.

²Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,

³kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?

⁴Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.

⁵Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.

⁶Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.

⁷Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -

⁸jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.

⁹Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.

¹⁰Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.

¹¹Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.

¹²Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.

¹³Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.

¹⁴Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.

¹⁵Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.

¹⁶Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.

¹⁷Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.

¹⁸Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.

¹⁹Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.

²⁰Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.

²¹Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.

²²Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.

²³Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.

²⁴Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?

²⁵Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?

²⁶Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.

²⁷Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.

²⁸Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.

²⁹Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.

³⁰Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.

³¹Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.