¹Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad

²tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks,

³et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks,

⁴et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet -

⁵kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse

⁶õpetus- ja tähendamissõnade, tarkade meeste ütluste ja nende mõistatuste mõistmiseks.

⁷Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.

⁸Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust,

⁹sest need on su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks!

¹⁰Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu!

¹¹Kui nad ütlevad: 'Tule meiega! Varitseme verd, luurame süütut ilma põhjuseta,

¹²neelame neid otsekui surmavald, elusalt ja tervelt nagu haudaminejaid,

¹³küllap me siis leiame kõiksugust kallist vara ja täidame oma kojad saagiga.

¹⁴Heida liisku meie keskel ja meil kõigil olgu ühine kukkur!' -

¹⁵siis, mu poeg, ära mine nendega seda teed, hoia oma jalg nende radadelt!

¹⁶Sest nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad verd valama.

¹⁷Ent asjatu on võrku laotada kõigi tiivuliste nähes:

¹⁸sest nad varitsevad omaenese verd, luuravad omaenese hinge.

¹⁹Niisugune tee on igaühel, kes ahnitseb kasu: selle omanikult võetakse hing.

²⁰Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel,

²¹kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus:

²²'Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?

²³Pöörduge minu noomimise alla! Vaata, ma lasen teile voolata oma vaimu, teen teile teatavaks oma sõnad.

²⁴Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud,

²⁵ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist,

²⁶siis naeran minagi teie õnnetust, pilkan, kui teie kohkumine tuleb,

²⁷kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad.

²⁸Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia.

²⁹Sellepärast et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Issanda kartust,

³⁰et nad ei ole hoolinud minu nõust, vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi,

³¹peavad nad siis sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsustest.

³²Sest rumalaid tapab nende taganemine ja alpe hukkab nende hooletus.

³³Aga kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.'