1Kes armastab hoiatust, armastab teadlikkust, aga kes vihkab noomimist, on juhm.
2Hea inimene saab Issandalt tunnustuse, aga kurja nõuga mehe ta mõistab hukka.
3Õeluse pärast ei jää inimene püsima, aga õigete juur on kõikumatu.
4Tubli naine on oma mehe kroon, aga häbitu on otsekui mädanik tema luudes.
5Õiglaste mõtted on õiged, õelate nõuanne on pettus.
6Õelate sõnad varitsevad verd, aga ausate suu päästab varitsetavad.
7Õelad kummutatakse ja neid ei ole enam, aga õigete koda jääb püsima.
8Meest kiidetakse tema mõistuse pärast, aga meelesegane on põlatud.
9Parem on olla tähtsusetu, kel ometi on ori, kui ennast laiutada ja olla leivata.
10Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.
11Kes oma põldu harib, sel on leiba küllalt, aga kes tühja taga ajab, on meeletu.
12Õel himustab kurjade saaki, aga õigete juur kinnitatakse.
13Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast.
14Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele.
15Rumala tee on ta enese silmis õige, aga tark võtab nõu kuulda.
16Rumala pahameel saab kohe teatavaks, aga tark katab solvangu kinni.
17Tõe kõneleja kuulutab õigust, aga valetunnistaja pettust.
18Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks.
19Tõehuuled kestavad igavesti, aga valelik keel on üürikeseks.
20Kes kavatsevad kurja, neil on pettus südames, aga kes annavad rahu nõu, võivad rõõmu tunda.
21Õigele ei tule midagi halba, aga õelad on täis õnnetust.
22Valelikud huuled on Issanda meelest jäledad, aga ustavad on temale meelepärased.
23Tark inimene varjab, mida ta teab, aga alpide süda kuulutab nende rumalust.
24Kärmete käsi valitseb, aga laisk peab orjama.
25Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu.
26Õige hoiab eemale halvast, aga õelaid eksitab nende oma tee.
27Laisk ei saa küpsetada jahisaaki, aga inimese kallis vara on virkus.
28Õigluse rajal on elu, ja sillutatud teel ei ole surma.