¹Tark poeg kuulab isa õpetust, aga pilkaja ei kuula sõitlustki.

²Oma suu viljast sööb mees head, aga autute igatsuseks on vägivald.

³Kes valvab oma suud, hoiab oma hinge, aga huulte ammuliajajat tabab hukatus.

⁴Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub.

⁵Õige vihkab valelikkust, aga õel toimib vastikult ja häbiväärselt.

⁶Õigus kaitseb seda, kelle tee on laitmatu, aga õelus kukutab patuse.

⁷Üks näib rikkana, aga tal ei ole midagi, teine näib vaesena, aga tal on palju vara.

⁸Mehe hinge lunahind on tema rikkus, aga vaesel pole vaja sõitlust kuulda.

⁹Õigete valgus paistab rõõmsasti, aga õelate lamp kustub ära.

¹⁰Ülbusest tõuseb riid, aga kes nõu kuulda võtavad, on targad.

¹¹Hõlpsalt saadud varandus kahaneb, aga kes kogub vähehaaval, kasvatab seda.

¹²Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu.

¹³Kes põlgab sõna, teeb enesele kahju, aga kes kardab käsku, saab tasu.

¹⁴Targa õpetus on eluallikas surmapaeltest pääsemiseks.

¹⁵Peenetundelisus toob poolehoidu, aga hoolimatute tee on hukatus.

¹⁶Taibukas teeb kõike teadlikult, aga alp näitab oma rumalust.

¹⁷Õel käskjalg toob õnnetuse, aga ustav saadik toob tervise.

¹⁸Vaesus ja häbi on sellel, kes ei hooli õpetusest, aga kes noomimist tähele paneb, seda austatakse.

¹⁹Täideläinud igatsus on hingele armas, kurjast hoidumine on alpide meelest hirmus.

²⁰Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti.

²¹Õnnetus ajab taga patuseid, aga õiged saavad palgaks õnne.

²²Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi, aga patuse vara talletatakse õigele.

²³Kehvade uudismaa annab palju leiba, aga mõni hukkub ülekohtu tõttu.

²⁴Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti.

²⁵Õige sööb nii palju, kui ta süda kutsub, aga õelate kõht on tühi.