1Tarkus ehitas enesele koja, raius oma seitse sammast.
2Ta tappis tapaloomad, segas veini, kattis lauagi valmis.
3Ta läkitas oma teenijad, laskis hüüda linna küngastel:
4'Kes on kogenematu, pöördugu siia!' Napiarulisele ta ütles:
5'Tulge, sööge mu leiba ja jooge mu segatud veini!
6Jätke maha rumalus, et jääksite elama, ja käige arukuse teel!'
7Kes õpetab pilkajat, toob iseenesele häbi, ja kes noomib õelat, sellele jääb külge halb märk.
8Ära noomi pilkajat, et ta sind ei vihkaks, noomi tarka, ja ta armastab sind!
9Anna targale, ja ta saab veelgi targemaks, õpeta õiglast, ja ta võtab veelgi enam õpetust!
10Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.
11Sest minu läbi saavad su päevad paljuks ja su eluaastad jätkuvad.
12Kui oled tark, siis oled tark iseenese jaoks; ja kui oled pilkaja, siis pead sedagi üksinda kandma.
13Meeletusenaine on rahutu, rumalus ei tunne midagi.
14Ta istub oma koja uksel, istme peal linna küngastel,
15kutsudes möödaminejaid, neid, kes käivad otseradu:
16'Kes on kogenematu, pöördugu siia!' Ja napiarulisele ta ütleb:
17'Varastatud vesi on magus ja salajas söödud leib on hõrk.'
18Aga teine ei teagi, et seal on kadunud hinged, et tema kutsutud on põrgu sügavustes.