1Eks hüüa tarkus, eks tõsta arukus häält?
2Küngastel tee ääres, teelahkmetel, on ta võtnud aset.
3Väravate kõrval, linna sissekäigus, seal, kus ustest sisse minnakse, kisendab ta:
4'Teile, mehed, ma hüüan, ja mu hääl kõlab inimlastele!
5Õppige, rumalad, mõistlikkust, ja albid, hakake aru saama!
6Kuulge, sest ma räägin tõtt ja mu huuled on avatud õigeks asjaks!
7Jah, mu suulagi toob kuuldavale tõe, aga õelus on mu huultele jäle.
8Kõik mu suu sõnad on siirad, neis pole midagi kavalat ega väära.
9Need kõik on selged arukale ja õiged neile, kes on leidnud tunnetuse.
10Võtke vastu mu õpetus, aga mitte hõbedat, pigem teadlikkus kui valitud kuld!
11Sest tarkus on parem kui pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellega võrdne.
12Mina, tarkus, olen mõistlikkuse naaber, ja ma leian tunnetuse ning targa nõu.
13Issanda kartus on kurja vihkamine. Ma vihkan kõrkust ja ülbust, halbu eluviise ja pöörast suud.
14Mul on nõu ja kordaminek, ma olen mõistus, mul on võimus.
15Minu abiga valitsevad kuningad ja võimukandjad korraldavad õiglust.
16Minu abiga valitsevad vürstid ja suursugused, kõik õiged kohtumõistjad.
17Mina armastan neid, kes armastavad mind, ja kes otsivad mind, need leiavad minu.
18Minu juures on rikkus ja au, jääv varandus ja hüvang.
19Minu vili on kullast parem, parem koguni kui puhas kuld, ja mu saak on parem kui valitud hõbe.
20Ma jäin õigluse rajale, keset õiguse jalgteid,
21et anda jõukust neile, kes mind armastavad, ja et täita nende varakambreid.
22Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal.
23Igavikust alates on mind eraldatud, ürgajast peale, enne maailma algust.
24Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad.
25Veel enne kui mäed paigale pandi, enne künkaid sündisin mina,
26kui ta veel ei olnud teinud maad ega maastikku, ei maailma esimest tolmukübetki.
27Kui tema valmistas taevad, olin mina seal, siis kui ta joonistas sõõri sügavuse pinnale,
28kui ta kinnitas pilved ülal, kui said jõuliseks sügavuse allikad,
29kui ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust, kui ta kinnitas maa alused,
30siis olin mina tema kõrval kui lemmiklaps, olin päevast päeva temale rõõmuks, mängisin igal ajal tema ees,
31mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest.
32Ja nüüd, pojad, kuulge mind! Õndsad on need, kes hoiavad minu teed.
33Kuulge õpetust ja saage targaks, ärge jätke seda tähele panemata!
34Õnnis on inimene, kes kuulab mind, kes päevast päeva valvab mu ustel, on vahiks mu uksepiitade juures.
35Sest kes leiab minu, leiab elu ja saab Issanda hea meele osaliseks.
36Aga kes ei taba mind, teeb kahju oma hingele; kõik, kes vihkavad mind, armastavad surma.'