1Mu poeg, hoia mu sõnu ja pane mu käsud enesele tallele!
2Pea mu käske, et sa jääksid elama, hoia mu õpetust kui oma silmatera!
3Seo need enesele sõrmede ümber, kirjuta need oma südamelauale!
4Ütle tarkusele: 'Sa oled mu õde!' ja hüüa arukust sugulaseks,
5et see hoiaks sind võõra naise eest, võõramaa naise eest, kes räägib libedaid sõnu.
6Sest oma koja aknast, aknaavast ma vaatasin
7ja nägin kogenematute seas, märkasin poiste hulgas arutut noormeest:
8ta käis mööda tänavat kuni selle nurgani ja sammus siis naise koja poole,
9videvikus, kui päev jõudis õhtule, südaööl ja pimedas.
10Ja vaata, naine tuli temale vastu, hooraehtes ja kavala südamega.
11Ta oli rahutu ja isemeelne, ta jalad ei püsinud kodus:
12mõnikord oli ta tänaval, mõnikord turgudel, ja ta varitses iga nurga juures.
13Ta haaras temast kinni, suudles teda ja ütles temale häbitu näoga:
14'Ma pidin viima tänuohvreid ja ma tasusin täna oma tõotused.
15Seepärast ma tulin välja sulle vastu, sind otsima, ja ma leidsin su.
16Ma katsin oma voodi vaipadega, kirju Egiptuse lõuendiga.
17Ma riputasin voodisse mürri, aaloed ja kaneeli.
18Tule, joobume kallistustest hommikuni, tundkem rõõmu armastusest!
19Sest mu mees ei ole kodus, ta läks pikale teekonnale.
20Ta võttis rahakukru kaasa, ta tuleb koju alles täiskuu ajaks.'
21Ta võrgutas teda paljude meelitussõnadega, ahvatles oma libedate huultega.
22Äkitselt läks mees temale järele, nagu härg, keda viiakse tappa, otsekui jalarauad meeletu karistuseks,
23nagu lind, kes tõttab võrku ega tea, et see maksab tema hinge, kuni nool lõhestab ta maksa.
24Ja nüüd, pojad, kuulge mind, ja pange tähele mu suu sõnu!
25Ärgu pöördugu su süda tema teedele, ära eksi tema radadele!
26Sest palju on mahalööduid, keda tema on viinud langusele, rohkesti on neid, keda tema on tapnud.
27Tema koda on põrgutee - see viib alla surma kambritesse.