1Mu poeg, kui oled hakanud käendajaks oma ligimesele, kui oled löönud kätt võõra heaks,
2kui oled oma suu sõnade pärast võrku mässitud, oma suu sõnade pärast kinni püütud,
3siis tee ometi, mu poeg, enese päästmiseks nõnda, sest sa oled ju sattunud oma ligimese võimusesse: mine, alanda ennast ja anu oma ligimest!
4Ära anna und oma silmadele ega suikumist laugudele!
5Päästa end gasellina lõksu eest või otsekui lind püüdja käest!
6Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!
7Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat,
8valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse.
9Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest?
10Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega,
11siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.
12Kõlvatu inimene, nurjatu mees, käib, vale suus,
13pilgutab silmi, annab jalaga märku, viitab sõrmedega,
14tal on kavalus südames, ta kavatseb kurja, ta külvab alati riidu.
15Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt, ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole.
16Neid kuut asja vihkab Issand, jah, seitse on tema hingele jäledad:
17ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd,
18süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole,
19valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes külvab riidu vendade vahel.
20Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!
21Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!
22Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!
23Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee,
24et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest.
25Ära himusta oma südames tema ilu ja ära lase ennast kütkestada tema silmalaugudest!
26Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast, aga teise mehe naine püüab kallist hinge.
27Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid?
28Kas keegi võib käia tuliste süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?
29Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ei jää karistamata ükski, kes puutub temasse!
30Eks põlata varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?
31Ja tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse.
32Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; seda teeb ainult see, kes oma hinge tahab hävitada.
33Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida.
34Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval.
35Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi.