¹Mu poeg, pane tähele mu tarkust, pööra oma kõrv minu arusaamise poole,

²et tallele panna head nõu ja et su huuled võiksid säilitada teadlikkuse!

³Sest võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli.

⁴Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav otsekui kaheterane mõõk.

⁵Ta jalad lähevad alla surma, ta sammud veavad põrguhaua poole.

⁶Ta ei pea silmas elurada, ta jäljed ekslevad, ilma et ta märkakski.

⁷Seepärast, mu pojad, kuulake mind, ja ärge lahkuge mu suu sõnadest!

⁸Hoia oma tee temast kaugel ja ära mine tema koja ukse ligi,

⁹et sa ei annaks oma au mitte teistele ega oma aastaid armutule,

¹⁰et võõrad ei küllastuks sinu varast ja su töövaev ei läheks muulase kotta,

¹¹et sa viimaks ei hakkaks vinguma, kui su liha ja ihu on lõppenud,

¹²ega ütleks: 'Miks ma küll vihkasin õpetust ja miks mu süda põlgas noomitust?

¹³Miks ma ei kuulanud juhatajate häält ega pööranud kõrva õpetajate poole?

¹⁴Peagi oleksin sattunud lausa õnnetusse keset kogukonda ja kogudust!'

¹⁵Joo vett oma kaevust, voolavat vett oma allikast!

¹⁶Kas peaksid su lätted valguma tänavale, su veeojad turgudele?

¹⁷Kuulugu need ainult sinule, aga mitte koos sinuga võõraile!

¹⁸Olgu õnnistatud su allikas ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest,

¹⁹kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits - ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse.

²⁰Miks peaksid, mu poeg, eksima võõra naise juurde, kaisutama võõramaa naise põue?

²¹Sest mehe teed on Issanda silme ees ja tema paneb tähele kõiki ta jälgi.

²²Õelat tabavad tema enese süüteod ja teda peetakse kinni tema enese patuköitega.

²³Ta sureb õpetuse puudusest ja läheb eksiteele suurest rumalusest.