1Laulujuhatajale: viisil 'Ära hävita!'; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!