1Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
2Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
3Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
4Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
5Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
6Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
7kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
8Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
9Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
10Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
11Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
12Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.