1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Kuule, Jumal, mu häält, kui ma kaeblen, hoia mu elu vaenlase hirmu eest!
3Pane mind varjule tigedate salanõu eest, nende möllu eest, kes teevad nurjatust,
4kes oma keelt ihuvad nagu mõõka, sihivad kibedaid sõnu nagu nooli,
5et salajas maha lasta laitmatu! Äkitselt nad lasevadki ta maha ega karda midagi.
6Neid kinnitatakse kurjades kavatsustes, nad õhutavad üksteist salajasi võrke panema, nad ütlevad: 'Kes meid näeb?'
7Nemad mõtlevad jultunud tegudele: 'Me oleme valmis, kava on hästi kavatsetud!' Sest sügav on mehe sisemus ning süda.
8Kuid Jumal laseb nad maha, neid haavatakse äkilise noolega.
9Ta paneb nad komistama nende keele pärast, kõik, kes neid näevad, vangutavad pead.
10Ja kõik inimesed hakkavad kartma ja kuulutama Jumala tööd ning aru saama tema tegudest.
11Õige rõõmustab Issandas ja otsib pelgupaika tema juures; ja kõik hõiskavad, kes on õiglased südamelt.