¹Misli Propovjednika, Davidova sina, kralja u Jeruzalemu.

¹Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.

²Ispraznost nad ispraznošću, veli Propovjednik, ispraznost nad ispraznošću, sve je ispraznost!

²'Tühisuste tühisus,' ütleb Koguja, 'tühisuste tühisus, kõik on tühine!'

³Kakva je korist čovjeku od svega truda njegova kojim se trudi pod suncem?

³Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?

⁴Jedan naraštaj odlazi, drugi dolazi, a zemlja uvijek ostaje.

⁴Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.

⁵Sunce izlazi, sunce zalazi i onda hiti svojem mjestu odakle izlazi.

⁵Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb.

⁶Vjetar puše na jug i okreće se na sjever, kovitla sad ovamo sad onamo i vraća se u novom vrtlogu.

⁶Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku.

⁷Sve rijeke teku u more i more se ne prepunja; odakle teku rijeke, onamo se vraćaju da ponovo počnu svoj tok.

⁷Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.

⁸Sve je mučno. Nitko ne može reći da se oči nisu do sita nagledale i uši dovoljno naslušale.

⁸Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.

⁹Što je bilo, opet će biti, i što se činilo, opet će se činiti, i nema ništa novo pod suncem.

⁹Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all.

¹⁰Ima li išta o čemu bi se moglo reći: "Gle, ovo je novo!" Sve je već davno prije nas postojalo.

¹⁰Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.

¹¹Samo, od prošlosti ne ostade ni spomena, kao što ni u budućnosti neće biti sjećanja na ono što će poslije doći.

¹¹Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

¹²Ja, Propovjednik, bijah kralj nad Izraelom u Jeruzalemu.

¹²Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas.

¹³I trudih se da mudrošću istražim i dokučim sve što biva pod nebom; o, kako mučnu zadaću zadade Bog sinovima ljudskim.

¹³Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.

¹⁴Vidjeh sve što se čini pod suncem: kakve li ispraznosti i puste tlapnje!

¹⁴Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.

¹⁵Što je krivo, ne može se ispraviti; čega nema, izbrojiti se ne može.

¹⁵Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole.

¹⁶Rekoh onda sam sebi: "Gle, stekao sam veću mudrost nego bilo tko od mojih prethodnika u Jeruzalemu. Duh moj sabrao je golemu mudrost i znanje."

¹⁶Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi.

¹⁷Mudrost pomnjivo proučih, a tako i glupost i ludost, ali sam spoznao da je to pusta tlapnja.

¹⁷Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine.

¹⁸Mnogo mudrosti - mnogo jada; što više znanja, to više boli.

¹⁸Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.