¹A ti, sine čovječji, protuži tužaljkom za knezovima izraelskim.

¹Aga sina alusta nutulaulu Iisraeli vürstide pärast

²Reci: Što bijaše tvoja mati? Lavica među lavovima, ležala je među lavićima, hraneći mladunčad svoju.

²ja ütle: Missugune emalõvi oli küll sinu ema lõvide hulgas!? Ta lebas noorte lõvide keskel, ta kasvatas oma kutsikaid.

³I othrani jedno mlado, koje lavom posta. Naučiv se plijen derati, stade ljude proždirati!

³Nõnda ta kasvatas üles ühe oma kutsikaist: sellest sai noor lõvi, kes õppis saaki murdma, kes sõi inimesi.

⁴Narodi se protiv njega udružiše, lav upade u jamu njihovu, na lancu ga odvedoše u zemlju egipatsku.

⁴Aga paganad kuulsid temast, ta püüti kinni nende augus ja viidi ninakonksudega Egiptusemaale.

⁵A kad mati vidje da uzalud čeka i da joj nada propade, uze drugo mlado i od njega lava učini.

⁵Kui ema nägi, et ta oli asjata oodanud, et ta lootus oli kadunud, siis ta võttis oma kutsikaist veel ühe, kasvatas selle nooreks lõviks.

⁶Živeć' tako među lavovima, i on lavom posta. Naučiv se plijen derati, stade ljude proždirati,

⁶Ja see käis lõvide keskel, kasvas nooreks lõviks, õppis saaki murdma, sõi inimesi.

⁷utvrde im rušiti, pustošiti gradove. Uzdrhta zemlja i sve na njoj od silne rike njegove.

⁷Ta rüüstas nende paleesid, laastas nende linnu; maa ja mis seda täitis, kohkus tema möirgamisest.

⁸Ali se ljudi iz okolnih mjesta protiv njega podigoše i zamke mu postaviše; i lav se uhvati u jamu njihovu.

⁸Siis panid paganad tema ümber püüniseid ja laotasid tema üle oma võrgu, ta püüti kinni nende augus.

⁹Okovana u kavez ga zatvoriše, odvedoše kralju babilonskom, ondje ga u kulu zatočiše, da mu se više ne čuje rika po gorama izraelskim.

⁹Ta pandi ahelais puuri ja viidi Paabeli kuninga ette; ta viidi linnusesse, et ta häält enam ei kuuldaks Iisraeli mägedel.

¹⁰Mati tvoja bješe kao loza pokraj vode zasađena, rodna i granata od obilja vode!

¹⁰Su ema oli otsekui viinapuu su sarnane, vee äärde istutatud; ta oli viljakas ja täis oksi rohke vee tõttu.

¹¹Imala je jaku granu za palicu vladalačku: uzdiže se nad krošnju, naočita visinom, mnoštvom grančica.

¹¹Ja tal oli tugev oks valitsuskepiks; see kasvas kõrgeks okste vahel ja paistis oma kõrguse tõttu tema paljude okste hulgast.

¹²Al' u gnjevu bješe iščupana i na zemlju bačena. Istočnjak joj rod sasuši: polomi se i uvenu jaka grana njezina i vatra je svu proguta.

¹²Aga ta kisti üles tulises vihas, paisati maha ja idatuul kuivatas ta vilja; ta tugev oks murti ja kuivas ära - tuli sõi selle.

¹³U pustinju bje presađena, u zemlju suhu, bezvodnu.

¹³Nüüd on ta istutatud kõrbe, kuivale ja põuasele maale.

¹⁴Al' liznu oganj iz pruta njezina i spali joj grane i plodove! I nema više na njoj grane jake za palicu vladalačku." To je, evo tužaljka, i ostat će tužaljka.

¹⁴Ta oksast puhkes tuli, mis sõi ära ta võsud ja vilja. Nõnda ei olegi tal tugevat oksa, mis kõlbaks valitsuskepiks.' See on nutulaul ja on jäänud nutulauluks.