¹Godine sedme, petoga mjeseca, desetoga dana, dođoše k meni neke od starješina izraelskih da se s Jahvom svjetuju. Posjedaše preda me.

¹Ja seitsmendal aastal, viienda kuu kümnendal päeval tuli mehi Iisraeli vanemaist Issandalt nõu küsima, ja nad istusid mu ees.

²I dođe mi riječ Jahvina: "Sine čovječji! Govori starješinama Izraelovim!

²Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

³Reci im: Ovako govori Jahve Gospod: 'Došli ste me pitati za savjet? Života mi moga, nećete me pitati!' - riječ je Jahve Gospoda.

³'Inimesepoeg, räägi Iisraeli vanematega ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te olete tulnud minult nõu küsima. Nii tõesti kui ma elan, ei luba ma teid minult nõu küsida, ütleb Issand Jumal.

⁴Hoćeš li im suditi, hoćeš li suditi, sine čovječji? Pokaži im gadosti otaca njihovih.

⁴Kas sa ei mõistaks neid hukka, kas sa ei mõistaks hukka, inimesepoeg? Tee neile teatavaks nende vanemate jäledused

⁵Reci im: Ovako govori Jahve Gospod: 'Onoga dana kad izabrah Izraela i ruku stavih na potomstvo doma Jakovljeva te im se objavih u zemlji egipatskoj, zakleh im se: Ja sam Jahve, Bog vaš!

⁵ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval, kui ma valisin Iisraeli, tõstsin ma oma käe üles, vandudes Jaakobi soo seemnele ja tehes ennast neile tuttavaks Egiptusemaal; ma tõstsin oma käe üles neile vandudes ja öeldes: Mina olen Issand, teie Jumal.

⁶Toga im se dana rukom podignutom zakleh da ću ih izvesti iz zemlje egipatske u zemlju koju za njih izabrah, u zemlju kojom teče med i mlijeko, od svih zemalja najljepšu.

⁶Sel päeval tõstsin ma oma käe üles, vandudes neile, et ma viin nad Egiptusemaalt maale, mille ma nende jaoks olin välja vaadanud, mis voolab piima ja mett, mis on ilusaim kõigist maadest.

⁷I rekoh im: Odbacite od sebe sve gadosti što vam oči privlače i ne kaljajte se kumirima egipatskim jer - ja sam Jahve, Bog vaš!'

⁷Ja ma ütlesin neile: Igaüks heitku ära oma silma ees olevad põlastusväärsed kujud ja ärge rüvetage endid Egiptuse ebajumalatega: mina olen Issand, teie Jumal!

⁸Ali se oni odvrgoše od mene i ne htjedoše me poslušati: nijedan ne odbaci gadosti koje mu oči zaniješe i ne okani se kumira egipatskih. Tad odlučih izliti gnjev svoj na njih i iskaliti srdžbu na njima u zemlji egipatskoj.

⁸Aga nad hakkasid mulle vastu ega tahtnud mind kuulata; ükski ei heitnud ära oma silma ees olevaid põlastusväärseid kujusid ega jätnud maha Egiptuse ebajumalaid. Siis ma mõtlesin valada nende peale oma tulise viha, et vaigistada nende kallal oma viha juba Egiptusemaal.

⁹Ali radi imena svojega - da se ne kalja na oči naroda među kojima obitavahu i pred kojima im bijah objavio da ću ih izvesti -

⁹Aga ma talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas, kelle keskel nad olid, kelle silme ees ma olin ennast neile tutvustanud, viies nad Egiptusemaalt välja.

¹⁰izvedoh ih iz zemlje egipatske i odvedoh ih u pustinju;

¹⁰Ma tõin nad välja Egiptusemaalt ja viisin nad kõrbe.

¹¹i dadoh im svoje uredbe i objavih svoje zakone, koje svatko mora vršiti da bi živio;

¹¹Ma andsin neile oma määrused ja õpetasin neid tundma oma seadusi, mida inimene peab täitma, et ta nende varal võiks elada.

¹²dadoh im i svoje subote, kao znak između sebe i njih, neka znaju da sam ja Jahve koji ih posvećujem.

¹²Ja ma andsin neile ka oma hingamispäevad kui leppemärgi minu ja nende vahel, et nad teaksid, et mina olen Issand, kes neid pühitseb.

¹³Ali se i u pustinji dom Izraelov odmetnu od mene: nisu hodili po mojim uredbama; odbaciše moje zakone, koje svatko mora vršiti da bi živio; subote moje oskvrnjivahu. I zato odlučih u pustinji gnjev svoj na njih izliti da ih zatrem.

¹³Aga kõrbes hakkas Iisraeli sugu mulle vastu: nad ei käinud mu määruste järgi ja hülgasid mu seadused, mida inimene peab täitma, et ta nende varal võiks elada; ja nad teotasid väga mu hingamispäevi. Siis ma mõtlesin valada oma tulise viha nende peale kõrbes, et teha neile lõpp.

¹⁴Ali ni toga ne učinih radi svojeg imena, da se ono ne kalja pred narodima kojima ih naočigled izvedoh.

¹⁴Aga ma talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas, kelle nähes ma olin nad Egiptusest välja toonud.

¹⁵Ali im se zakleh u pustinji da ih neću uvesti u zemlju koju sam im bio dao, u zemlju kojom teče med i mlijeko, od svih zemalja najljepšu,

¹⁵Siis tõstsin ma ka kõrbes oma käe üles neile vandudes, et ma ei vii neid maale, mille ma olin neile andnud, mis voolab piima ja mett, mis on ilusaim kõigist maadest,

¹⁶jer odbaciše moje zakone, i ne hodiše po mojim uredbama, i subote moje oskvrnjivahu, a srce im iđaše za njihovim kumirima.

¹⁶sellepärast et nad hülgasid mu seadused ega käinud mu määruste järgi, vaid teotasid mu hingamispäevi, sest nende süda käis nende ebajumalate järel.

¹⁷Oči se moje ipak sažališe da ih ne zatrem. I tako ih u pustinji ne uništih,

¹⁷Aga mu silm andis neile armu, nõnda et ma ei hävitanud neid kõrbes ega teinud neile lõppu.

¹⁸nego rekoh sinovima njihovim u pustinji: 'Ne hodite po uredbama svojih otaca, ne čuvajte zakona njihovih i ne kaljajte se kumirima njihovim!

¹⁸Ja ma ütlesin kõrbes nende lastele: Ärge käige oma vanemate määruste järgi, ärge pidage nende seadusi ja ärge rüvetage endid nende ebajumalatega!

¹⁹Ja sam Jahve, Bog vaš! Po uredbama mojim hodite, čuvajte i vršite moje zakone

¹⁹Mina olen Issand, teie Jumal, käige minu määruste järgi, pidage minu seadusi ja täitke neid

²⁰i svetkujte moje subote, neka one budu znak između mene i vas, kako bi se znalo da sam ja Jahve, Bog vaš!'

²⁰ja pühitsege minu hingamispäevi, et need oleksid leppemärgiks minu ja teie vahel, teadmiseks teile, et mina olen Issand, teie Jumal!

²¹Ali se i sinovi odmetnuše od mene: po mojim uredbama nisu hodili i nisu čuvali ni vršili mojih zakona, koje svatko mora vršiti da bi živio, a subote su moje oskvrnjivali. I zato odlučih gnjev svoj izliti i iskaliti srdžbu svoju na njima u pustinji.

²¹Aga lapsed hakkasid mulle vastu, nad ei käinud mu määruste järgi ega pidanud mu seadusi, et nad oleksid teinud nende järgi, mida inimene peab tegema, et ta nende varal võiks elada; nad teotasid mu hingamispäevi. Siis ma mõtlesin valada oma tulise viha nende peale, et vaigistada oma viha nende kallal kõrbes.

²²Ali opet ruku svoju sustegoh radi svojeg imena, da se ono ne kalja pred narodima kojima ih naočigled izvedoh.

²²Aga ma tõmbasin oma käe tagasi ja talitsesin end oma nime pärast, et seda ei teotataks paganate hulgas, kelle nähes ma olin nad Egiptusest välja toonud.

²³No zakleh se u pustinji da ću ih raspršiti među narode i rasijati po zemljama,

²³Siis ma tõstsin ka kõrbes oma käe üles neile vandudes, et ma pillutan nad paganate sekka ja puistan nad laiali mööda maid,

²⁴jer nisu vršili mojih zakona i jer prezreše moje uredbe i jer subote moje oskvrnjivahu i oči upirahu u kumire svojih otaca.

²⁴sellepärast et nad ei olnud teinud mu seaduste järgi, vaid olid hüljanud mu määrused ja olid teotanud mu hingamispäevi ja et nende silmad olid vahtinud nende vanemate ebajumalate poole.

²⁵I zato im dadoh uredbe koje ne bijahu dobre, zakone koji usmrćuju:

²⁵Siis andsin ka mina neile määrused, mis ei olnud head, ja seadused, mille varal nad ei saanud elada.

²⁶da se oskvrnjuju svojim prinosima, provodeći kroz oganj svoju prvorođenčad. Htjedoh tako da ih zastrašim, neka znaju da sam ja Jahve.

²⁶Ma lasksin nad saada rüvedaks nende ohvriandide läbi, kui nad kõik esmasündinud lasksid tulest läbi käia; ma kohutasin neid, et nad tunneksid, et mina olen Issand.

²⁷Sine čovječji, reci domu Izraelovu: 'Ovako govori Jahve Gospod! I ovim me oci vaši još uvrijediše: nevjerom mi se iznevjeriše!

²⁷Seepärast räägi Iisraeli sooga, inimesepoeg, ja ütle: Nõnda ütleb Issand Jumal: Veel sellegagi on teie vanemad mind teotanud, et nad ei olnud mulle truud.

²⁸Kad ih uvedoh u zemlju koju im se zakleh dati, gdje god bi ugledali povišen brežuljak ili stablo krošnjato, prinosili bi žrtve, donosili izazovne prinose, metali mirise ugodne, nalijevali ljevanice.

²⁸Kui ma olin nad toonud maale, mille pärast ma olin oma käe üles tõstnud neile vandudes, et ma annan selle neile, ja nad nägid mõnda kõrgemat küngast või mõnda leherikast puud, siis nad ohverdasid seal oma tapaohvreid ja viisid sinna oma pahameelt tekitava ohvrianni; nad tegid seal oma uimastuslõhna ja valasid sinna oma joogiohvreid.

²⁹Upitah ih: što li znači ta uzvišica na koju se penjete?' I tako osta ime 'bama', uzvišica, do dana današnjega.

²⁹Siis ma ütlesin neile: Mis ohvriküngas see on, kuhu te lähete? Ja sellepärast nimetatakse seda tänapäevani ohvrikünkaks.

³⁰Zato reci domu Izraelovu: 'Ovako govori Jahve Gospod: Ne kaljate li se i vi kao oci vaši, ne provodite li i vi blud s gadostima njihovim?

³⁰Seepärast ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Kas tahate endid rüvetada oma vanemate viisil ja truudust murdes käia nende põlastusväärsuste järel?

³¹Kaljate se prinoseći im darove, provodeći kroz oganj svoje sinove u čast svim kumirima svojim sve do dana današnjega. I da me onda za savjet pitaš, dome Izraelov! Života mi moga - riječ je Jahve Gospoda - nećete me za savjet pitati!

³¹Te rüvetate endid tänapäevani kõigi oma ebajumalatega, tuues oma ohvriande, lastes oma lapsi tulest läbi käia. Ja mina peaksin teid lubama minult nõu küsida, oh Iisraeli sugu! Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei luba ma teil mind küsitleda.

³²I neće se zbiti o čemu sanjate kad govorite: 'Bit ćemo kao drugi narodi, kao narodi ostalih zemalja što služe drveću i kamenju.'

³²Ja see, mis teile on meelde tulnud, ei sünni iialgi, see, mis te ütlete: 'Olgem paganate sarnased, muude maade suguvõsade sarnased, teenides puud ja kivi!'

³³Života mi moga - riječ je Jahve Gospoda - vladat ću vama rukom krepkom i mišicom uzdignutom, u svoj žestini svoje jarosti.

³³Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, tahan ma teid tõepoolest valitseda vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning väljavalatud tulise vihaga.

³⁴Izvest ću vas iz naroda, skupiti vas iz svih zemalja u koje bijaste raspršeni rukom krepkom i mišicom uzdignutom, u svem plamu jarosti moje!

³⁴Ja ma toon teid ära rahvaste seast ja kogun teid maadest, kuhu teid on pillutatud, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning tulise vihaga.

³⁵Odvest ću vas u pustinju naroda i ondje vam licem u lice suditi!

³⁵Ja ma viin teid rahvaste kõrbe ning käin seal teiega kohut pale palge vastu.

³⁶Kao što sudih ocima vašim u pustinji zemlje egipatske, i vama ću suditi - riječ je Jahve Gospoda!

³⁶Nii nagu ma käisin kohut teie vanematega Egiptuse kõrbes, nõnda ma käin kohut teiega, ütleb Issand Jumal.

³⁷Provest ću vas ispod štapa svojega, podvrći vas brojenju:

³⁷Ma lasen teid läbi käia vitsa alt ja viin teid lepingusidemesse.

³⁸razlučit ću između vas sve koji se pobuniše i odvrgoše od mene: izvest ću ih iz zemlje u kojoj kao došljaci borave, ali - u zemlju Izraelovu nikad ući neće! I znat ćete da sam ja Jahve!'

³⁸Ma eraldan teie seast vastupanijad ja minu vastu ülesastujad: ma toon nad välja maalt, kus nad asuvad, aga Iisraeli maale nad ei tule; ja te saate tunda, et mina olen Issand.

³⁹'A vi, dome Izraelov' - ovako govori Jahve Gospod - 'samo idite i dalje služite svaki svom kumiru! Jednom ćete, kunem vas se, poslušati i nećete više kaljati moje sveto ime svojim prinosima i kumirima:

³⁹Aga teie, Iisraeli sugu, nõnda ütleb Issand Jumal: Minge ja teenige igaüks oma ebajumalaid; aga pärast seda te tõepoolest kuulate mind ega teota enam mu püha nime oma ohvriandide ja ebajumalatega.

⁴⁰na Svetoj gori mojoj, na visokoj gori Izraelovoj - riječ je Jahve Gospoda - služit će mi sav dom Izraelov, u svojoj zemlji. Ondje će mi oni omiljeti i ondje ću iskati vaše podizanice i prinose vaših prvina sa svim svetinjama.

⁴⁰Sest minu pühal mäel, Iisraeli kõrgel mäel, ütleb Issand Jumal, teenib mind kogu Iisraeli sugu, kõik seal maal; seal on mul neist hea meel ja seal ma nõuan teie tõstelõive ja teie uudseande koos kõigi teie pühade andidega.

⁴¹Omiljet ćete mi kao miris ugodan kad vas izvedem iz narodÄa i skupim iz zemalja u kojima bjeste rasijani. I na vama ću očitovati svetost svoju naočigled svih naroda.

⁴¹Otsekui meeldivast lõhnast, nõnda on mul hea meel teist, kui ma viin teid ära rahvaste seast ja kogun teid maadest, kuhu teid on pillutatud; ja ma näitan ennast pühana teie juures paganate silme ees.

⁴²Tada ćete znati da sam ja Jahve, kada vas dovedem u zemlju Izraelovu, u zemlju koju se zakleh dati očevima vašim.

⁴²Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma toon teid Iisraeli pinnale, maale, mille pärast ma oma käe vandudes üles tõstsin, et ma annan selle teie vanemaile.

⁴³Ondje ćete se spomenuti svih svojih putova i nedjela kojima se okaljaste: sami ćete sebi omrznuti zbog nedjela što ih počiniste.

⁴³Ja seal te peate mõtlema oma teede ja kõigi oma tegude peale, millega te endid olete rüvetanud; siis te tunnete iseeneste ees tülgastust kõigi oma kuritegude pärast, mis te olete teinud.

⁴⁴I tada ćete spoznati da sam ja Jahve kad, radi imena svojega, ne postupim s vama po zloći vaših putova ni po vašim pokvarenim djelima, dome Izraelov! Tako govori Jahve Gospod!'"

⁴⁴Ja te saate tunda, et mina olen Issand, kui ma teiega nõnda talitan oma nime pärast, aga mitte teie halbade eluviiside ja hukatuslike tegude kohaselt, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand Jumal.'