1Job progovori i reče:
1Siis rääkis Iiob ja ütles:
2"TÓa dokle ćete mučit' dušu moju, dokle ćete me riječima satirat'?
2'Kui kaua te piinate mu hinge ja jahvatate mind sõnadega?
3Već deseti put pogrdiste mene i stid vas nije što me zlostavljate.
3Te mõnitate mind juba kümnendat korda häbenematult mulle peale käies.
4Pa ako sam zastranio doista, na meni moja zabluda ostaje.
4Ja kui ma ka tõesti oleksin eksinud, siis jääks mu eksimus ainult mulle.
5Mislite li da ste me nadjačali i krivnju moju da ste dokazali?
5Kui te tõesti mu ees tahate suurustada ja mulle mu alandust ette heita,
6Znajte: Bog je to mene pritisnuo i svojom me je on stegnuo mrežom.
6siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
7Vičem: 'Nasilje!' - nema odgovora; vapijem - ali za me pravde nema.
7Vaata, ma kisendan: 'Vägivald!', aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.
8Sa svih strana put mi je zagradio, sve staze moje u tminu zavio.
8Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.
9Slavu je moju sa mene skinuo, sa moje glave strgnuo je krunu.
9Ta riisus minult au ja võttis mul krooni peast.
10Podsijeca me odasvud te nestajem; k'o drvo, nadu mi je iščupao.
10Ta kiskus mind igapidi maha, et kaoksin, ja juuris mu lootuse välja nagu puu.
11Raspalio se gnjev njegov na mene i svojim me drži neprijateljem.
11Ta süütas oma viha põlema mu vastu ja pidas mind oma vaenlaseks.
12U bojnom redu pristižu mu čete, putove proti meni nasipaju, odasvud moj opkoljavaju šator.
12Tema väesalgad tulid üheskoos, rajasid tee mu juurde ja lõid leeri üles mu telgi ümber.
13Od mene su se udaljila braća, otuđili se moji poznanici.
13Mu vennad hoidis ta minust eemale ja mu tuttavad võõrdusid minust hoopis.
14Nestade bližnjih mojih i znanaca, gosti doma mog zaboraviše me.
14Mu lähedased jätsid mind maha ja mu sõbrad unustasid mind ära.
15Sluškinjama sam svojim kao stranac, neznanac sam u njihovim očima.
15Mu kodakondsed ja teenijad peavad mind võõraks - ma olen nende silmis otsekui muulane.
16Slugu zovnem, a on ne odgovara i za milost ga moram zaklinjati.
16Ma hüüan oma sulast, aga ta ei vasta, ma pean teda anuma, nagu mu suu võtab.
17Mojoj je ženi dah moj omrznuo, gadim se djeci vlastite utrobe.
17Mu naisele ei meeldi mu hingeõhk ja oma lihastele vendadele olen ma vastik.
18I deranima na prezir tek služim, ako se dignem, rugaju se meni.
18Poisidki põlgavad mind; kui ma tõusen, siis nad räägivad mulle vastu.
19Pouzdanicima sam svojim mrzak, protiv mene su oni koje ljubljah.
19Mind jälestavad kõik mu lähemad sõbrad, ja need, keda ma armastasin, on pöördunud mu vastu.
20Kosti mi se za kožu prilijepiše, osta mi jedva koža oko zuba.
20Mu luud on jäänud kinni naha ja liha külge, mu kondid tungivad välja nagu hambad.
21Smilujte mi se, prijatelji moji, jer Božja me je ruka udarila.
21Halastage mu peale, halastage, mu sõbrad, sest mind on tabanud Jumala käsi!
22Zašto da me k'o Bog sam progonite, zar se niste moga nasitili mesa?
22Miks ajate teiegi mind taga nagu Jumal? Kas te ei küllastu mu lihast?
23O, kad bi se riječi moje zapisale i kad bi se u mjed tvrdu urezale;
23Oh, et mu sõnad ometi kirja pandaks, et need raamatusse kirjutataks,
24kad bi se željeznim dlijetom i olovom u spomen vječan u stijenu uklesale!
24raudsule ja tinaga uurendataks kaljusse igaveseks ajaks!
25Ja znadem dobro: moj Izbavitelj živi i posljednji će on nad zemljom ustati.
25Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma.
26A kad se probudim, k sebi će me dići: iz svoje ću puti tad vidjeti Boga.
26Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,
27Njega ja ću kao svojega gledati, i očima mojim neće biti stranac: za njime srce mi čezne u grudima.
27teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.
28Kad kažete: 'Kako ćemo ga goniti? Koji ćemo razlog protiv njega naći?',
28Kui te mõtlete: 'Me ajame teda taga, asja juur leidub temas',
29mača tad se bojte: grijehu mač je kazna. Saznat ćete tada da imade suda!"
29siis kartke mõõka, sest viha toob mõõka väärt süüteod, et te teaksite: kohus on olemas!'