¹Zašto Svesilni ne promatra vremena, a dane njegove ne vide mu vjernici?

¹Miks ei ole Kõigevägevam talletanud karistusaegu, ja miks need, kes teda tunnevad, ei saa näha tema päevi?

²Bezbožnici pomiču granice, otimaju stado i pasu ga.

²Piirimärke nihutatakse, karja riisutakse ja karjatatakse kui oma.

³Sirotama odvode magarca, udovi u zalog vola dižu.

³Vaeslaste eesel viiakse ära, lesknaise härg võetakse pandiks.

⁴Siromahe tjeraju sa puta; skrivaju se ubogari zemlje.

⁴Vaesed tõugatakse teelt kõrvale, kõik maa viletsad peavad peitu pugema.

⁵K'o magarci divlji u pustinji zarana idu da plijen ugrabe: pustinja im hrani mališane.

⁵Vaata, otsekui metseeslid kõrbes lähevad nad oma tööle toidust otsima: lagendik on leib tema lastele.

⁶Po tuđem polju oni pabirče, paljetkuju vinograd opakog.

⁶Väljal peavad nad lõikama seda, mis pole nende oma, ja koristama õela viinamäge.

⁷Goli noće, nemaju haljine, ni pokrivača protiv studeni.

⁷Nad peavad ööbima alasti, riieteta, ja külmas olema katteta.

⁸Oni kisnu na planinskom pljusku; bez skloništa uz hrid se zbijaju.

⁸Mägede äikesevihmast saavad nad märjaks, ja olles varjupaigata, liibuvad nad vastu kaljut.

⁹Otkidaju od sise sirotu, ubogom u zalog dijete grabe.

⁹Tissi otsast riisutakse vaeslaps ja vaese vastu võetakse panti.

¹⁰Goli hode, nemaju haljina; izgladnjeli, tuđe snoplje nose.

¹⁰Nad käivad alasti, riieteta, ja kannavad näljastena viljavihke.

¹¹Oni mlina za ulje nemaju; ožednjeli, gaze u kacama.

¹¹Müüride vahel nad peavad suruma õli, sõtkuma surutõrt, aga kannatama janu.

¹²Samrtnici hropću iz gradova, ranjenici u pomoć zazivlju. Al' na sve to Bog se oglušuje.

¹²Rahva linnades ägatakse ja haavatute hing hüüab appi; ent Jumal ei pane tähele jõledust.

¹³Ima onih koji mrze svjetlost: ne priznaju njezinih putova niti se staza drže njezinih.

¹³On neid, kes on valguse vastased, kes ei taha tunda selle teid ega jääda selle radadele.

¹⁴Za mraka se diže ubojica, kolje ubogog i siromaha. U gluhoj se noći lopov skiće [16a] i u tmini provaljuje kuće.

¹⁴Koiduajal tõuseb mõrvar üles, et tappa viletsat ja vaest, ja öösel on ta nagu varas.

¹⁵Sumrak žudi oko preljubnika: 'Nitko me vidjet neće', kaže on i zastire velom svoje lice.

¹⁵Abielurikkuja silm ootab hämarust, mõeldes: 'Ükski silm ei näe mind!' ja paneb katte näole.

¹⁶[16b]Za vidjela oni se skrivaju, oni neće da za svjetlost znaju.

¹⁶Pimeduses murtakse kodadesse: päeval nad redutavad kodus, nad ei taha valgusest teada.

¹⁷Zora im je kao sjena smrtna: kad zarudi, silan strah ih hvata.

¹⁷Sest sügav pimedus on neile kõigile hommikuks ja pimeduse hirmud on nende sõbrad.

¹⁸Prije nego svane, on već hitro bježi kloneći se puta preko vinograda. Njegova su dobra prokleta u zemlji.

¹⁸Aga päeva koites on neil kiire. Neetud olgu maal nende põld, ükski surutõrre sõtkuja ärgu pöördugu nende viinamäele!

¹⁹K'o što vrućina i žega snijeg upija, tako i Podzemlje proždire grešnike.

¹⁹Põud ja kuumus võtavad lumeveed, surmavald võtku patustajad!

²⁰Zaboravilo ga krilo što ga rodi, ime se njegovo više ne spominje: poput stabla zgromljena je opačina.

²⁰Üsk unustab ta, uss mõnuleb temast, teda ei mäletata enam: nõnda murtakse ülekohus nagu puu.

²¹Ženu nerotkinju on je zlostavljao, udovici nije učinio dobra.

²¹Ta vaevab lastetut, kes pole sünnitanud, ja ei tee head lesknaisele.

²²Al' Onaj što snažno hvata nasilnike, ustaje, a njima sva se nada gasi.

²²Ent Jumal oma jõuga pikendab vägivaldsete iga: nad tõusevad üles, isegi kui neil ei ole enam lootustki eluks.

²³Dade mu sigurnost, i on se pouzda; okom je njegove nadzirao staze.

²³Ta annab neile julgeoleku ja nad saavad sellest tuge; aga ta silmad on nende teede peal.

²⁴Dignu se za kratko, a onda nestanu, ruše se i kao svi drugi istrunu, posječeni kao glave klasovima."

²⁴Nad on tõusnud üürikeseks - ja siis ei ole neid enam. Neid alandatakse, neid kistakse nagu kõiki muidki ja nad lõigatakse ära otsekui viljapead.

²⁵Nije li tako? Tko će me u laž utjerat'? Tko moje riječi poništiti može?"

²⁵Eks ole ju nõnda? Kes tahaks teha mind valelikuks ja mu sõnad tühjaks?'