¹I otišavši odande, dođe u svoj zavičaj. A doprate ga učenici.

¹Ja Jeesus lahkus sealt ja tuli oma kodukohta ning ta jüngrid tulid temaga kaasa.

²I kada dođe subota, poče učiti u sinagogi. I mnogi što su ga slušali preneraženi govorahu: "Odakle to ovome? Kakva li mu je mudrost dana? I kakva se to silna djela događaju po njegovim rukama?

²Ja kui tuli hingamispäev, hakkas Jeesus õpetama sünagoogis, ja need paljud, kes seda kuulsid, olid vapustatud: 'Kust on temal pärit see kõik? Ja mis tarkus see on, mis talle on antud? Ja sellised vägevad teod, mis tema käte läbi sünnivad?

³Nije li ovo drvodjelja, sin Marijin, i brat Jakovljev, i Josipov, i Judin, i Šimunov? I nisu li mu sestre ovdje među nama?" I sablažnjavahu se o njega.

³Eks tema ole see puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend? Ja eks tema õed ole siin meie juures?' Ja nad said pahaseks ta peale.

⁴A Isus im govoraše: "Nije prorok bez časti doli u svom zavičaju i među rodbinom i u svom domu."

⁴Aga Jeesus ütles neile, et kusagil ei austata prohvetit vähem kui ta oma kodukohas ja oma sugulaste juures ja oma majas.

⁵I ne mogaše ondje učiniti ni jedno čudo, osim što ozdravi nekoliko nemoćnika stavivši ruke na njih.

⁵Ja ta ei saanud seal teha ühtegi vägevat tegu peale mõne põdeja tervendamise, kui ta oli pannud käed nende peale.

⁶I čudio se njihovoj nevjeri. Obilazio je selima uokolo i naučavao.

⁶Ja ta pani imeks nende uskmatust.Ja Jeesus rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi.

⁷Dozva dvanaestoricu te ih poče slati dva po dva dajući im vlast nad nečistim dusima.

⁷Ja ta kutsus need kaksteist enda juurde ja hakkas neid läkitama kahekaupa ja andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle

⁸I zapovjedi im da na put ne nose ništa osim štapa: ni kruha, ni torbe, ni novaca o pojasu,

⁸ja käskis neid, et nad ei võtaks teele kaasa midagi peale saua - ei leiba ega pauna ega vaskraha vöö vahele -,

⁹nego da nose samo sandale i da ne oblače dviju haljina.

⁹sandaalid olgu seotud jalga, kuid 'ärge pange kahte särki selga'.

¹⁰I govoraše im: "Kad uđete gdje u kuću, u njoj ostanite dok ne odete odande.

¹⁰Ja ta ütles neile: 'Kuhu majja te iganes astute, sinna jääge, kuni te sealt paigast lahkute.

¹¹Ako vas gdje ne prime te vas ne poslušaju, iziđite odande i otresite prah ispod svojih nogu njima za svjedočanstvo."

¹¹Ja kui mõni koht ei peaks teid vastu võtma ega teid kuulama, siis minge sealt minema ja raputage maha selle koha tolm oma jalgadelt neile tunnistuseks.'

¹²Otišavši, propovijedali su obraćenje,

¹²Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt,

¹³izgonili mnoge zloduhe i mnoge su nemoćnike mazali uljem i oni su ozdravljali.

¹³ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.

¹⁴Dočuo to i kralj Herod jer se razglasilo Isusovo ime te se govorilo: "Ivan Krstitelj uskrsnuo od mrtvih i zato čudesne sile djeluju u njemu."

¹⁴Ja kuningas Heroodes sai kuulda - Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks -, et öeldi: 'Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.'

¹⁵A drugi govorahu: "Ilija je!" Treći opet: "Prorok, kao jedan od proroka."

¹⁵Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist.

¹⁶Herod pak na to govoraše: "Uskrsnu Ivan kojemu ja odrubih glavu."

¹⁶Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: 'Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!'

¹⁷Herod doista bijaše dao uhititi Ivana i svezati ga u tamnici zbog Herodijade, žene brata svoga Filipa, kojom se bio oženio.

¹⁷Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud;

¹⁸Budući da je Ivan govorio Herodu: "Ne smiješ imati žene brata svojega!",

¹⁸sest Johannes oli Heroodesele öelnud: 'Sa ei tohi pidada oma venna naist!'

¹⁹Herodijada ga mrzila i htjela ga ubiti, ali nije mogla

¹⁹Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud,

²⁰jer se Herod bojao Ivana; znao je da je on čovjek pravedan i svet pa ga je štitio. I kad god bi ga slušao, uvelike bi se zbunio, a rado ga je slušao.

²⁰sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.

²¹I dođe zgodan dan kad Herod o svom rođendanu priredi gozbu svojim velikašima, časnicima i prvacima galilejskim.

²¹Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele.

²²Uđe kći Herodijadina i zaplesa. Svidje se Herodu i sustolnicima. Kralj reče djevojci: "Zaišti od mene što god hoćeš i dat ću ti!"

²²Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: 'Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!'

²³I zakle joj se: "Što god zaišteš od mene, dat ću ti, pa bilo to i pol mojega kraljevstva."

²³Ja ta tõotas ja vandus temale: 'Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!'

²⁴Ona iziđe pa će svojoj materi: "Što da zaištem?" A ona će: "Glavu Ivana Krstitelja!"

²⁴Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: 'Mida ma küsiksin?' Aga too ütles: 'Ristija Johannese pead!'

²⁵I odmah žurno uđe kralju te zaište: "Hoću da mi odmah dadeš na pladnju glavu Ivana Krstitelja!"

²⁵Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: 'Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!'

²⁶Ožalosti se kralj, ali zbog zakletve i sustolnika na htjede je odbiti.

²⁶Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu.

²⁷Kralj odmah posla krvnika i naredi da donese glavu Ivanovu. On ode, odrubi mu glavu u tamnici,

²⁷Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea.

²⁸donese je na pladnju i dade je djevojci, a djevojka materi.

²⁸Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale.

²⁹Kad za to dočuše Ivanovi učenici, dođu, uzmu njegovo tijelo i polože ga u grob.

²⁹Ja kui Johannese jüngrid said sellest kuulda, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning panid selle hauakambrisse.

³⁰Uto se apostoli skupe oko Isusa i izvijeste ga o svemu što su činili i naučavali.

³⁰Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid talle, mida kõike nad olid teinud ja mida kõike õpetanud.

³¹I reče im: "Hajdete i vi u osamu na samotno mjesto, i otpočinite malo." Jer mnogo je svijeta dolazilo i odlazilo pa nisu imali kada ni jesti.

³¹Ja Jeesus ütles neile: 'Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!', sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi.

³²Otploviše dakle lađom na samotno mjesto, u osamu.

³²Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette.

³³No kad su odlazili, mnogi ih vidješe i prepoznaše te se pješice iz svih gradova strčaše onamo i pretekoše ih.

³³Ent neid nähti minemas ja paljud tundsid nad ära ning jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid pärale enne neid.

³⁴Kad iziđe, vidje silan svijet i sažali mu se jer bijahu kao ovce bez pastira pa ih stane poučavati u mnogočemu.

³⁴Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast, ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju.

³⁵A u kasni već sat pristupe mu učenici pa mu reknu: "Pust je ovo kraj i već je kasno.

³⁵Ja kui aeg oli läinud juba hiliseks, astusid ta jüngrid tema juurde ja ütlesid: 'Paik on üksildane ja aeg juba hiline,

³⁶Otpusti ih da odu po okolnim zaseocima i selima i kupe sebi što za jelo."

³⁶lase nad ära minna, et nad läheksid ümberkaudsetesse asulatesse ja küladesse ning ostaksid endile midagi süüa!'

³⁷No on im odgovori: "Podajte im vi jesti." Kažu mu: "Da pođemo i kupimo za dvjesta denara kruha pa da im damo jesti?"

³⁷Aga Jeesus vastas neile: 'Andke teie neile süüa!' Nemad ütlesid talle: 'Kas peame minema ja ostma kahesaja teenari eest leiba ja andma neile süüa?'

³⁸A on će im: "Koliko kruhova imate? Idite i vidite!" Pošto izvidješe, kažu: "Pet, i dvije ribe."

³⁸Aga tema ütles neile: 'Mitu leiba teil on? Minge vaadake!' Ja kui nad olid järele vaadanud, ütlesid nad: 'Viis, ja kaks kala.'

³⁹I zapovjedi im da sve, u skupinama, posjedaju po zelenoj travi.

³⁹Ja ta käskis seada nad kõik istuma rühmiti haljale rohule.

⁴⁰I pružiše se po sto i po pedeset na svaku lijehu.

⁴⁰Ja nad istusid maha sajakaupa ja viiekümnekaupa.

⁴¹On uze pet kruhova i dvije ribe, pogleda na nebo, izreče blagoslov pa razlomi kruhove i davaše učenicima da posluže ljude. Tako i dvije ribe razdijeli svima.

⁴¹Ja Jeesus võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte, et nad viiksid need rahvale, ning jagas ka need kaks kala kõigile.

⁴²I jeli su svi i nasitili se.

⁴²Ja kõik sõid ja said kõhud täis.

⁴³I od ulomaka nakupiše dvanaest punih košara, a i od riba.

⁴³Ja korjati kokku kaksteist korvitäit leivapalukesi ja kalu.

⁴⁴A jelo je pet tisuća muškaraca.

⁴⁴Ja nende leibade sööjaid oli viis tuhat meest.

⁴⁵On odmah prisili učenike da uđu u lađu i da se prebace prijeko, prema Betsaidi, dok on otpusti mnoštvo.

⁴⁵Ja Jeesus käskis kohe oma jüngreid astuda paati ning sõita vastaskaldale, Betsaida poole, sellal kui tema laseb rahvahulgal minna.

⁴⁶I pošto se rasta s ljudima, otiđe u goru da se pomoli.

⁴⁶Ja ta jättis nendega hüvasti ning läks mäele palvetama.

⁴⁷Uvečer pak lađa bijaše posred mora, a on sam na kraju.

⁴⁷Ja õhtu jõudes oli paat keset järve ja Jeesus oli üksinda maal.

⁴⁸Vidjevši kako se muče veslajući, jer im bijaše protivan vjetar, oko četvrte noćne straže dođe k njima hodeći po moru. I htjede ih mimoići.

⁴⁸Ja kui ta nägi neid sõudes heitlevat, sest tuul oli neile vastu, tuli ta neljanda valvekorra ajal nende juurde järve peal kõndides ja tahtis neist mööduda.

⁴⁹A oni, vidjevši kako hodi po moru, pomisliše da je utvara pa kriknuše.

⁴⁹Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes arvasid nad, et see on tont, ja hakkasid kisendama,

⁵⁰Jer svi su ga vidjeli i prestrašili se. A on im odmah progovori: "Hrabro samo! Ja sam! Ne bojte se!"

⁵⁰sest nad kõik nägid teda ja ehmusid. Aga Jeesus kõnetas neid ja ütles neile: 'Olge julged, see olen mina, ärge kartke!'

⁵¹I uziđe k njima u lađu, a vjetar utihnu. I veoma se, prekomjerno, snebivahu;

⁵¹Ja ta astus nende juurde paati ja tuul rauges. Ja nad hämmastusid üliväga iseenestes,

⁵²još ne shvatiše ono o kruhovima, nego im srce bijaše stvrdnuto.

⁵²sest nad ei olnud leibade loost veel aru saanud, vaid nende süda oli jäänud kõvaks.

⁵³Pošto doploviše na kraj, dođu u Genezaret i pristanu.

⁵³Ja sõitnud üle järve, tulid nad randa Genneesaretis.

⁵⁴Kad iziđu iz lađe, ljudi ga odmah prepoznaju

⁵⁴Ja kui nad paadist välja astusid, tunti Jeesus kohe ära

⁵⁵pa oblete sav onaj kraj. I počnu donositi na nosilima bolesnike onamo gdje bi čuli da se on nalazi.

⁵⁵ja joosti läbi kogu too maakoht ning hakati haigeid kandma kanderaamidel sinna, kus ta kuuldi olevat.

⁵⁶I kamo bi god ulazio - u sela, u gradove, u zaseoke - po trgovima bi stavljali bolesnike i molili ga da se dotaknu makar skuta njegove haljine. I koji bi ga se god dotakli, ozdravljali bi.

⁵⁶Ja kuhu ta iganes tuli, olgu küladesse või linnadesse või asulatesse, asetati haiged turgudele ja paluti Jeesust, et nad saaksid puudutada kas või tema kuuepalistust, ja kes iganes teda puudutasid, need paranesid.