1Molitva nevoljnika koji je klonuo pa svoju tugu izlijeva
1Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.
2Jahve, usliši molitvu moju, i vapaj moj k tebi da dođe!
2Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
3Nemoj sakrivati lice od mene u dan moje nevolje! Prigni k meni uho svoje: kad te prizovem, brzo me usliši!
3Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
4Jer moji dani nestaju poput dima, a moje kosti gore kao oganj.
4Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
5Srce mi se suši kao pokošena trava i kruh svoj zaboravljam jesti.
5Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
6Od snažnih jecaja mojih kosti mi uz kožu prionuše.
6Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
7Sličan sam čaplji u pustinji, postah k'o ćuk na pustoj razvalini.
7Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
8Ne nalazim sna i uzdišem k'o samotan vrabac na krovu.
8Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
9Svagda me grde dušmani moji; mnome se proklinju što bjesne na me.
9Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
10Pepeo jedem poput kruha, a piće svoje miješam sa suzama
10Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga
11zbog tvoje ljutine i gnjeva, jer si me digao i bacio.
11sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
12Moji su dani k'o oduljena sjena, a ja se, gle, sušim poput trave.
12Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
13A ti, o Jahve, ostaješ dovijeka i tvoje ime kroza sva koljena.
13Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
14Ustani, smiluj se Sionu: vrijeme je da mu se smiluješ - sada je čas!
14Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
15Jer milo je slugama tvojim kamenje njegovo, žale ruševine njegove.
15Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
16Tad će se pogani bojati, Jahve, imena tvojega i svi kraljevi zemlje slave tvoje
16Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
17kad Jahve opet sazda Sion, kad se pokaže u slavi svojoj,
17Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
18kad se osvrne na prošnju ubogih i ne prezre molitve njihove.
18Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
19Nek' se zapiše ovo za budući naraštaj, puk što nastane neka hvali Jahvu.
19Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
20Jer Jahve gleda sa svog uzvišenog svetišta, s nebesa na zemlju gleda
20et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
21da čuje jauke sužnjeva, da izbavi smrti predane,
21et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,
22da se na Sionu navijesti ime Jahvino i njegova hvala u Jeruzalemu
22et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,
23kad se narodi skupe i kraljevstva da služe Jahvi.
23kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.
24Putem je istrošio sile moje, skratio mi dane.
24Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.
25Rekoh: "Bože moj, nemoj me uzeti u sredini dana mojih! Kroza sva koljena traju godine tvoje.
25Ma ütlen: 'Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!
26U početku utemelji zemlju, i nebo je djelo ruku tvojih.
26Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.
27Propast će, ti ćeš ostati, sve će ostarjeti kao odjeća. Mijenjaš ih poput haljine i nestaju:
27Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.
28ti si uvijek isti - godinama tvojim nema kraja.
28Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.
29Djeca će tvojih slugu živjeti u miru i potomstvo će njihovo trajati pred tobom.
29Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.'