1Zborovođi. Davidov. Jahve, proničeš me svega i poznaješ,
1Laulujuhatajale: Taaveti laul. Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.
2ti znaš kada sjednem i kada ustanem, izdaleka ti već misli moje poznaješ.
2Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
3Hodam li ili ležim, sve ti vidiš, znani su ti svi moji putovi.
3Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
4Riječ mi još nije na jezik došla, a ti, Jahve, sve već znadeš.
4Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
5S leđa i s lica ti me obuhvaćaš, na mene si ruku svoju stavio.
5Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.
6Znanje to odveć mi je čudesno, previsoko da bih ga dokučio.
6See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
7Kamo da idem od duha tvojega i kamo da od tvog lica pobjegnem?
7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
8Ako se na nebo popnem, ondje si, ako u Podzemlje legnem, i ondje si.
8Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
9Uzmem li krila zorina pa se naselim moru na kraj
9Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
10i ondje bi me ruka tvoja vodila, desnica bi me tvoja držala.
10siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.
11Reknem li: "Nek' me barem tmine zakriju i nek' me noć umjesto svjetla okruži!" -
11Ja kui ma ütleksin: 'Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!',
12ni tmina tebi neće biti tamna: noć sjaji kao dan i tama kao svjetlost.
12siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.
13Jer ti si moje stvorio bubrege, satkao me u krilu majčinu.
13Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.
14Hvala ti što sam stvoren tako čudesno, što su djela tvoja predivna. Dušu moju do dna si poznavao,
14Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.
15kosti moje ne bjehu ti sakrite dok nastajah u tajnosti, otkan u dubini zemlje.
15Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
16Oči tvoje već tada gledahu djela moja, sve već bješe zapisano u knjizi tvojoj: dani su mi određeni dok još ne bješe ni jednoga.
16Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.
17Kako su mi, Bože, naumi tvoji nedokučivi, kako li je neprocjenjiv zbroj njihov.
17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!
18Da ih brojim? Više ih je nego pijeska! Dođem li im do kraja, ti mi preostaješ!
18Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures.
19De, istrijebi, Bože, zlotvora, krvoloci nek' odstupe od mene!
19Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad,
20Jer podmuklo se bune protiv tebe, uzalud se dižu tvoji dušmani.
20kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased!
21Jahve, zar da ne mrzim tvoje mrzitelje? Zar da mi se ne gade protivnici tvoji?
21Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu?
22Mržnjom dubokom ja ih mrzim i držim ih svojim neprijateljima.
22Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks.
23Pronikni me svega, Bože, srce mi upoznaj, iskušaj me i upoznaj misli moje:
23Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!
24pogledaj, ne idem li putem pogubnim i povedi me putem vječnim!
24Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!