1Molitva. Davidova. Počuj, Jahve pravedni, i vapaj mi poslušaj, usliši molitvu iz usta iskrenih!
1Taaveti palve. Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist, võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
2Od tebe nek' mi dođe presuda, tvoje oči vide što je pravo.
2Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus, sinu silmad näevad, mis on õige!
3Istraži mi srce, pohodi noću, ognjem me iskušaj, al' u meni nećeš nać' bezakonja. Ne zgriješiše usta moja
3Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind - siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
4kao što griješe ljudi: po riječima usta tvojih čuvah putove Zakona.
4Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
5Korak mi čvrsto prionu za tvoje staze, ne zasta mi noga na putima tvojim.
5Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
6Zazivam te, Bože, ti ćeš me uslišit': prikloni mi uho i čuj riječi moje.
6Ma hüüan sinu poole, sest sina, Jumal, vastad mulle; pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
7Proslavi na meni dobrotu svoju, ti koji od dušmana izbavljaš one što se utječu desnici tvojoj.
7Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika su paremale käele vastupanijate eest!
8Čuvaj me k'o zjenicu oka, sakrij me u sjenu krila svojih
8Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
9od zlotvora što na me nasrću. Dušmani me bijesni opkoljuju,
9õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
10bešćutno srce zatvaraju i ustima zbore naduto,
10Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
11Koraci njini sad me okružuju, smjeraju da me na zemlju obore;
11Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind. Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
12slični lavu dok se, zinuv, na plijen obara i laviću što vreba u potaji.
12Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
13Ustani, Jahve, presretni ga i obori, od grešnika mi život mačem spasi,
13Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
14a rukom od ljudi, Gospodine: od ljudi kojih je dio ovaj život, kojima želudac puniš dobrima; kojih su sinovi siti, a djeci daju što im pretekne.
14meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast, kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
15A ja ću u pravdi gledati lice tvoje, i jednom kad se probudim, sit ću ga se nagledati.
15Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.