¹Učitelju zbora. Od Jahvina sluge Davida koji Jahvi ispjeva ovu pjesmu u onaj dan kad ga Jahve oslobodi iz ruku neprijatelja

¹Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.

²Ljubim te, Jahve, kreposti moja!

²Siis ta ütles: 'Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi!

³Jahve, hridino moja, utvrdo moja spase moj; Bože moj, pećino moja kojoj se utječem, štite moj, snago spasenja moga, tvrđavo moja!

³Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!

⁴Zazvat ću Jahvu, hvale predostojna, i od dušmana bit ću izbavljen.

⁴'Kiidetud olgu Issand!' nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest.

⁵Valovi smrti okružiše mene, prestraviše me bujice pogubne.

⁵Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.

⁶Užad Podzemlja sputiše me, smrtonosne zamke padoše na me:

⁶Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.

⁷u nevolji zazvah Jahvu i Bogu svome zavapih. Iz svog Hrama zov mi začu, i vapaj moj mu do ušiju doprije.

⁷Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.

⁸I zemlja se potrese i uzdrhta, uzdrmaše se temelji gora, pokrenuše se, jer On gnjevom planu.

⁸Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.

⁹Iz nosnica mu dim se diže, iz usta mu oganj liznu, ugljevlje živo od njega plamsa.

⁹Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.

¹⁰On nagnu nebesa i siđe, pod nogama oblaci mu mračni.

¹⁰Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.

¹¹Na keruba stade i poletje; na krilima vjetra zaplovi.

¹¹Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.

¹²Ogrnu se mrakom kao koprenom, prekri se tamnim vodama i oblacima tmastim,

¹²Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.

¹³od blijeska pred licem njegovim užga se ugljevlje plameno.

¹³Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.

¹⁴Jahve s neba zagrmje, Svevišnjega glas se ori.

¹⁴Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.

¹⁵Odape strijele i dušmane rasu, izbaci munje i na zemlju ih obori.

¹⁵Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.

¹⁶Morska se dna pokazaše, i temelji svijeta postaše goli od strašne prijetnje Jahvine, od olujna daha gnjeva njegova.

¹⁶Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.

¹⁷On pruži s neba ruku i mene prihvati, iz silnih voda on me izbavi.

¹⁷Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.

¹⁸Od protivnika moćnog mene oslobodi, od dušmana mojih jačih od mene.

¹⁸Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.

¹⁹Navališe na me u dan zlosretni, ali me Jahve zaštiti,

¹⁹Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.

²⁰na polje prostrano izvede me, spasi me jer sam mu mio.

²⁰Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.

²¹Po pravednosti mojoj Jahve mi uzvrati, po čistoći ruku mojih on me nagradi,

²¹Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.

²²jer čuvah putove Jahvine, od Boga se svoga ne udaljih.

²²Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.

²³Odredbe njegove sve su mi pred očima, zapovijedi njegove nisam odbacio,

²³Sest kõik ta määrused on mu ees, ma ei ole hüljanud tema seadlusi.

²⁴do srži odan njemu sam bio, čuvam se grijeha svakoga.

²⁴Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin pahateost.

²⁵Jahve mi po pravdi mojoj vrati, čistoću ruku mojih vidje.

²⁵Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu käte puhtust mööda tema silma ees.

²⁶S prijateljem ti si prijatelj, poštenu poštenjem uzvraćaš.

²⁶Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;

²⁷S čovjekom čistim ti si čist, a lukavca izigravaš,

²⁷puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.

²⁸jer narodu poniženu spasenje donosiš, a ponižavaš oči ohole.

²⁸Sest sina päästad viletsa rahva, aga alandad suurelised silmad.

²⁹Jahve, ti moju svjetiljku užižeš, Bože, tminu moju obasjavaš:

²⁹Sest sina süütad mu lambi; Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.

³⁰s tobom udaram na čete dušmanske, s Bogom svojim preskačem zidine.

³⁰Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.

³¹Savršeni su puti Gospodnji, i riječ je Božja ognjem kušana. On, samo on, štit je svima koji se k njemu utječu.

³¹Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.

³²Jer tko je Bog osim Jahve? Tko li je hridina osim Boga našega?

³²Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?

³³Taj Bog me snagom opasuje, stere mi put besprijekoran,

³³See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee.

³⁴noge mi dade brze k'o u košute i postavi me na visine čvrste,

³⁴Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.

³⁵ruke mi za borbu uvježba i mišice da luk mjedeni napinju.

³⁵Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.

³⁶Daješ mi štit svoj koji spasava, tvoja me desnica drži, tvoja me brižljivost uzvisi.

³⁶Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su abi teeb mind suureks.

³⁷Pouzdanje daješ mom koraku, i noge mi više ne posrću.

³⁷Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.

³⁸Pognah svoje dušmane i dostigoh, i ne vratih se dok ih ne uništih.

³⁸Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad kätte saada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.

³⁹Obaram ih, ne mogu se dići, padaju, pod nogama mi leže.

³⁹Ma tahan nad purustada, nõnda et nad ei saa tõusta, vaid langevad mu jalge alla.

⁴⁰Ti me opasa snagom za borbu, a protivnike moje meni podloži.

⁴⁰Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud maha mu alla need, kes tõusevad mu vastu.

⁴¹Ti dušmane moje u bijeg natjera, i rasprših one koji su me mrzili.

⁴¹Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.

⁴²Vapiju u pomoć - nikog da pomogne; vapiju Jahvi - ne odaziva se.

⁴²Nad hüüavad appi, aga päästjat ei ole; nad hüüavad Issanda poole, aga tema ei vasta neile.

⁴³Smrvih ih kao prah na vjetru, zgazih ih k'o blato na putu.

⁴³Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu tolmu tuule ees; ma põrmustan nad nagu tänavate pori.

⁴⁴Ti me izbavi od bune u mom narodu, postavi me glavarom pogana, puk koji ne poznavah služi mi.

⁴⁴Sina päästad mind rahva riidlemistest; sa sead mind rahvaste peaks. Hõimud, keda ma ei tunne, hakkavad mind orjama.

⁴⁵Svaki moj šapat pokorno on sluša, sinovi tuđinci meni laskaju;

⁴⁵Kuuldes minust nad kuulevad mu sõna, võõra rahva lapsed meelitavad mind.

⁴⁶sinovi tuđinski gube srčanost, izlaze dršćuć' iz svojih utvrda.

⁴⁶Võõra rahva lapsed nõrkevad ja väljuvad värisedes oma linnustest.

⁴⁷Živio Jahve! Blagoslovljena hridina moja! Neka se uzvisi Bog, spasenje moje!

⁴⁷Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,

⁴⁸Bog koji mi daje osvetu i narode meni pokorava.

⁴⁸Jumal, kes mulle annab kättemaksu ja alistab mulle rahvad!

⁴⁹Od dušmana me mojih izbavljaš i nad protivnike me moje izdižeš, ti mene od čovjeka silnika spasavaš.

⁴⁹Sina, kes mind päästad mu vaenlaste käest, sa ülendad mu mulle vastuhakkajate üle ja vabastad mu vägivallameeste käest.

⁵⁰Zato te slavim, Jahve, među pucima i psalam pjevam tvome Imenu:

⁵⁰Sellepärast ma tahan, Issand, sind tänada rahvaste seas ja laulda kiitust su nimele.

⁵¹umnožio si pobjede kralju svojemu, pomazaniku svome milost si iskazao, Davidu i potomstvu njegovu navijeke.

⁵¹Sina teed suureks oma kuninga võidud ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!'