1Zašto se bune narodi, zašto puci ludosti snuju?
1Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?
2Ustaju kraljevi zemaljski, knezovi se rotÄe protiv Jahve i Pomazanika njegova:
2Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu:
3"Skršimo okove njihove i jaram njihov zbacimo!"
3'Kiskugem katki nende ahelad ja visakem enestelt ära nende köied!'
4Smije se onaj što na nebu stoluje, Gospod im se podruguje.
4Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid.
5Tad im veli u svom gnjevu, žestinom ih on zbunjuje:
5Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma raevus ta teeb neile hirmu:
6"TÓa ja kralja svog postavih nad Sionom, svojom svetom gorom."
6'Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.'
7Obznanjujem odluku Jahvinu: Gospodin mi reče: "Ti si sin moj, danas te rodih.
7- 'Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.
8Zatraži samo, i dat ću ti puke u baštinu, i u posjed krajeve zemaljske.
8Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks.
9Vladat ćeš njima palicom gvozdenÄom i razbit ih kao sud lončarski."
9Sa peksad nad puruks raudkepiga, sa lööd nad katki nagu potissepa tehtud astjad.'
10Opametite se sada, vi kraljevi, Urazumite se, suci zemaljski.
10Niisiis, teie, kuningad, saage mõistlikuks! Teie, ilmamaa kohtumõistjad, laske endid noomida!
11Služite Jahvi sa strahom, s trepetom se pokorite njemu,
11Teenige Issandat kartusega ja ilutsege värisemisega!
12da se ne razgnjevi te ne propadnete na putu, kad uskoro plane srdžba njegova. Blago svima koji se njemu utječu!
12Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad.