1Zborovođi. Psalam. Davidov.
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
2Tebi se, Jahve, utječem, o, da se ne postidim nikada: u svojoj me pravdi izbavi!
2Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind!
3Prikloni k meni uho svoje, pohiti da me oslobodiš! Budi mi hrid zaštite, tvrđava spasenja.
3Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!
4Jer ti si hrid moja, tvđava moja, radi svoga imena vodi me i ravnaj.
4Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
5Izvuci me iz mreže koju mi zapeše, jer ti si moje utočište.
5Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
6U tvoje ruke duh svoj predajem: otkupi me, Jahve, Bože vjerni.
6Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal.
7Ti mrziš one koji štuju ništavne kumire, a ja se u Jahvu uzdam.
7Ma vihkan neid, kes enesele peavad tühje ebajumalaid, ja loodan Issanda peale.
8Radosno ću klicat' tvojoj milosti, jer si na moju bijedu pogledao, pomogao u tjeskobi duši mojoj.
8Ma ilutsen ja olen rõõmus su heldusest, et sa oled vaadanud mu viletsuse peale ja oled tundnud mu hinge kitsikust.
9Nisi me predao u ruke dušmana, noge si mi na prostran put izveo.
9Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
10Smiluj mi se, Jahve, jer sam u tjeskobi, od jada slabi mi oko, duša i tijelo.
10Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
11Život mi se troši u gorčini, ljeta moja u jecanju. U muci mi se iscrpila snaga i kosti su moje klonule.
11Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
12Dušmanima svojim postao sam ruglo, susjedima podsmijeh, a znancima strašilo; koji me vide vani, bježe od mene.
12Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
13Nestalo me k'o mrtvaca iz sjećanja ljudi, postadoh k'o razbijena posuda.
13Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
14Čujem šaputanje mnogih, užas odasvud: sastaju se protiv mene i smišljaju kako da mi život oduzmu.
14Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
15A ja se, Jahve, u tebe uzdam; govorim: Ti si Bog moj!
15Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: 'Sina oled mu Jumal!'
16U tvojoj je ruci sudbina moja: istrgni me iz ruke dušmana i onih koji me progone!
16Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
17Rasvijetli lice nad slugom svojim, po svojoj me dobroti spasi.
17Lase oma pale paista oma sulase peale, päästa mind oma helduses!
18Jahve, ne bilo me stid što tebe zazvah! Neka se postide zlotvori, nek' u Podzemlju zamuknu.
18Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan sind appi! Jäägu õelad häbisse, jäägu nad vait ning vajugu surmavalda!
19Nek' zanijeme usne lažljive koje protiv pravednika govore drsko, oholo i prezirno.
19Jäägu tummaks valetajad huuled, kes jultunult räägivad õige vastu, kõrgilt ja põlgavalt!
20O, kako je velika, Jahve, tvoja dobrota, koju čuvaš za one koji te se boje, koju iskazuješ onima što se tebi utječu naočigled sinovima čovječjim.
20Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.
21Zaklanjaš ih štitom lica svoga od zavjera ljudskih; u šatoru svom ih skrivaš od jezika svadljivih.
21Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.
22Blagoslovljen Jahve jer me obasu čudesnom dobrotom u gradu tvrdom.
22Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust!
23U tjeskobi svojoj već mišljah: "Odbačen sam od pogleda tvoga." Ali ti si čuo glas mog zaziva dok sam tebi vapio.
23Mina ütlesin oma hädas: 'Ma olen ära lõigatud su silma eest!' Siiski kuulsid sa mu anumiste häält, kui ma sind appi hüüdsin.
24Ljubite Jahvu, svi sveti njegovi: čuva Jahve svoje vjernike, a po zasluzi vraća onima koji postupaju oholo.
24Armastage Issandat, kõik tema vagad! Issand varjab ustavaid, aga ta tasub rohkesti kätte neile, kes ülbesti toimivad.
25Budite hrabri i jaka srca, svi koji se u Jahvu uzdate!
25Olge kindlad, ja saagu tugevaks südamed teil kõigil, kes ootate Issandat!