1Psalam. Davidov. Za spomen.
1Taaveti laul patu tunnistamisel.
2Jahve, u srdžbi svojoj nemoj ne karati, i nemoj me kazniti u svojemu gnjevu.
2Issand, ära nuhtle mind oma vihas ja ära karista mind oma vihaleegis!
3Strijele se tvoje u me zabodoše, ruka me tvoja teško pritisnu:
3Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse ja su käsi vajub mu peale.
4na tijelu mi ništa zdravo nema zbog gnjeva tvog, od grijeha mojih mira mi nema kostima.
4Ei ole midagi tervet mu lihas sinu pahameele pärast; ei ole rahu mu kontides mu patu pärast.
5Zloće moje glavu su mi nadišle, kao preteško breme tište me.
5Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks, kui ma suudan kanda.
6Rane moje zaudaraju i gnjiju zbog bezumnosti moje.
6Mu haavad haisevad ja mädanevad mu jõleduste pärast.
7Pogurih se sav i zgrčih, povazdan lutam žalostan.
7Ma olen küürus ja kõnnin kummargil, ma käin kurvalt kogu päeva.
8Moji bokovi puni su ognjice, na tijelu mi ništa zdravo nema.
8Sest mu puusad on täis põletikku ega ole midagi tervet mu lihas.
9Iscrpljen sam i satrven posve, stenjem od jecanja srca svojega.
9Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.
10O Gospode, sve su mi želje pred tobom, i vapaji moji nisu ti skriveni.
10Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
11Srce mi udara silno, snaga me ostavlja i svjetlost vida očinjeg gasi se.
11Mu süda peksleb väga, mu ramm on mu hüljanud ja mu silma selgustki ei ole mul enam.
12Prijatelji i drugovi od rana mojih uzmakoše, i moji najbliži stoje daleko.
12Mu armsad ja mu sõbrad hoiduvad eemale mu hädast ja mu omaksed seisavad kaugel.
13Namještaju mi zamke oni koji mi život vrebaju, koji mi žele nesreću, propašću mi prijete i uvijek smišljaju prijevare.
13Kes mu hinge püüavad, need seavad mulle võrke, ja kes mulle paha otsivad, need kõnelevad hukatusest, ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
14A ja sam kao gluh i ništa ne čujem i, kao nijem, usta ne otvaram.
14Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule, ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
15Postadoh k'o čovjek koji ne čuje i koji u ustima nema odgovora.
15Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
16Jer u tebe se, o Jahve, uzdam, ti ćeš me uslišati, Jahve, Bože moj!
16Sest sind, Issand, ma ootan; sina, Issand, mu Jumal, vastad!
17Rekoh: "Nek' se ne raduju nada mnom; kad mi noga posrne, nek' se ne uzdižu nada mnom!"
17Sest ma ütlen: Ärgu minust rõõmustagu need, kes mu jala vääratusel suurustasid mu vastu!
18Jer umalo ne propadoh, i moja je bol svagda preda mnom.
18Ma olen ju kukkumas ja mu valu on alati mu ees.
19Bezakonje svoje ja priznajem i pun sam žalosti zbog grijeha svojega.
19Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast.
20A koji su bez razloga protiv mene, moćni su, i mnogi su koji me mrze nepravedno.
20Aga mu vaenlased elavad hästi, nad on vägevad, ja palju on neid, kes mind asjata vihkavad
21Za dobro zlom mi uzvraćaju, protive mi se što tražim dobro.
21ja kes head tasuvad kurjaga, kes on mu vastased, sellepärast et ma head taga nõuan.
22O Jahve, ne ostavljaj me! Bože moj, ne udaljuj se od mene!
22Ära mind hülga, Issand, mu Jumal, ära ole minust kaugel!
23Požuri se meni u pomoć, Gospode, spase moj!
23Tõtta mulle appi, Issand, sa mu pääste!