¹Poučna pjesma. Asafova. Poslušaj, narode moj, moju nauku, prikloni uho riječima usta mojih!

¹Aasafi õpetuslaul. Pane tähele, mu rahvas, minu Seadust, pöörake oma kõrvad minu sõnade poole!

²Otvorit ću svoja usta na pouku, iznijet ću tajne iz vremena davnih.

²Ma avan oma suu õpetussõnadega, ma ilmutan mõistatusi muistsest ajast.

³Ono što čusmo i saznasmo, što nam kazivahu oci,

³Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud,

⁴nećemo kriti djeci njihovoj, predat ćemo budućem koljenu: slavu Jahvinu i silu njegovu i djela čudesna što ih učini.

⁴seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.

⁵Svjedočanstvo podiže on u Jakovu, Zakon postavi u Izraelu, da ono što naredi ocima našim oni djeci svojoj objave,

⁵Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele,

⁶da sazna budući naraštaj, i sinovi koji će se roditi da djeci svojoj kazuju

⁶et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele,

⁷da u Boga ufanje svoje stave i ne zaborave djela Božjih, već da vrše zapovijedi njegove,

⁷ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske

⁸kako ne bi bili, kao oci njihovi, naraštaj buntovan, prkosan - naraštaj srcem nestalan i duhom Bogu nevjeran.

⁸ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale.

⁹Sinovi Efrajimovi, ratnici s lukom, u dan bitke okrenuše leđa.

⁹Efraimi lapsed, varustatud ammulaskjad, pöörasid selja lahingu päeval.

¹⁰Saveza s Bogom ne održaše i ne htjedoše hoditi po Zakonu njegovu.

¹⁰Nad ei pidanud Jumala lepingut, vaid keeldusid käimast ta Seaduse järgi

¹¹Zaboraviše na djela njegova, na čudesa koja im pokaza.

¹¹ja unustasid ta suured teod ja ta imetööd, mis ta neile oli näidanud.

¹²Pred njihovim ocima činio je znakove u Egiptu, u Soanskom polju.

¹²Nende esivanemate ees tegi ta imet Egiptusemaal Soani väljal.

¹³On more razdijeli i njih prevede, vode kao nasip uzdiže.

¹³Ta lõhestas mere ja laskis nad minna läbi ning pani vee seisma nagu paisu.

¹⁴Danju ih vodio oblakom, a svu noć ognjem blistavim.

¹⁴Ta juhtis neid päeva ajal pilvega ja kogu öö tule valgusega.

¹⁵U pustinji hrid prolomi i napoji ih obilno kao iz bezdana.

¹⁵Ta lõhestas kaljud kõrbes ja jootis neid otsekui suurtest ürgveevoogudest.

¹⁶Iz stijene izbi potoke te izvede vode k'o velike rijeke.

¹⁶Ta pani vulisema veesooned kaljust ja vee voolama nagu jõed.

¹⁷A oni jednako griješiše, prkosiše Višnjem u pustinji.

¹⁷Siiski nad tegid ikka edasi pattu tema ees, tõrkudes kuivas kõrbes Kõigekõrgema vastu.

¹⁸Boga su kušali u srcima svojim ištuć' jela svojoj pohlepnosti.

¹⁸Nad kiusasid Jumalat oma südames, nõudes toitu oma himu järgi,

¹⁹Prigovarali su Bogu i pitali: "Može li Gospod stol u pustinji prostrti?

¹⁹ja nad rääkisid Jumala vastu, öeldes: 'Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?

²⁰Eno, udari u hrid, i voda poteče i provreše potoci: a može li dati i kruha, i mesa pružiti svome narodu?"

²⁰Ennäe, ta lõi küll kaljut, ja veed jooksid ja ojad voolasid. Kas tema võib anda ka leiba? Kas ta võib valmistada liha oma rahvale?'

²¹Kad to začu Jahve, gnjevom usplamtje: oganj se raspali protiv Jakova, srdžba se razjari protiv Izraela,

²¹Sellepärast, kui Issand seda kuulis, siis ta raevutses, tuli süttis Jaakobis ja viha tõusis Iisraeli vastu,

²²jer ne vjerovaše Bogu niti se u njegovu pomoć uzdaše.

²²sest et nad ei uskunud Jumalasse ega lootnud tema pääste peale.

²³Pa ozgo naredi oblaku i otvori brane nebeske,

²³Siis ta andis käsu pilvedele ülal ja avas taeva uksed

²⁴k'o kišu prosu na njih mÓanu da jedu i nahrani ih kruhom nebeskim.

²⁴ning laskis sadada nende peale mannat toiduks; ta andis neile taeva vilja.

²⁵Čovjek blagovaše kruh Jakih; on im dade hrane do sitosti.

²⁵Inimene sõi inglite leiba; ta lähetas neile rooga, nõnda et küllalt sai.

²⁶Probudi na nebu vjetar istočni i svojom silom južnjak dovede.

²⁶Ta tõstis taeva alla idatuule ja ajas üles oma vägevusega lõunatuule;

²⁷Prosu na njih mesa k'o prašine i ptice krilatice k'o pijeska morskoga.

²⁷ja ta laskis nende peale sadada liha nagu põrmu ja tiivulisi linde nagu mere liiva,

²⁸Padoše usred njihova tabora i oko šatora njihovih.

²⁸ning pillutas need nende leeri keskele, ümber nende majade.

²⁹Jeli su i nasitili se, želju njihovu on im ispuni.

²⁹Siis nad sõid ja nende kõhud said kõvasti täis. Nii ta saatis neile, mida nad himustasid.

³⁰Još nisu svoju utažili pohlepu i jelo im još bješe u ustima,

³⁰Aga veel ei võõrdunud nad oma himust ja nende söök oli alles nende suus,

³¹kad se srdžba Božja na njih raspali: pokosi smrću prvake njihove i mladiće pobi Izraelove.

³¹kui Jumala viha juba tõusis nende vastu ja tappis tugevamad nende seast ning surus põlvili Iisraeli noored mehed.

³²Uza sve to griješiše dalje i ne vjerovaše u čudesna djela njegova.

³²Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.

³³I skonča im dane jednim dahom i njihova ljeta naglim svršetkom.

³³Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.

³⁴Kad ih ubijaše, tražiše ga i opet pitahu za Boga;

³⁴Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat

³⁵spominjahu se da je Bog hridina njihova i Svevišnji njihov otkupitelj.

³⁵ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.

³⁶Ali ga opet ustima svojim varahu i jezikom svojim lagahu njemu.

³⁶Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.

³⁷Njihovo srce s njime ne bijaše, nit' bijahu vjerni Savezu njegovu.

³⁷Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.

³⁸A on im milosrdno grijeh praštao i nije ih posmicao; često je gnjev svoj susprezao da ne plane svom jarošću.

³⁸Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.

³⁹Spominjao se da su pÓut i dah koji odlazi i ne vraća se više.

³⁹Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.

⁴⁰Koliko mu prkosiše u pustinji i žalostiše ga u samotnom kraju!

⁴⁰Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.

⁴¹Sve nanovo iskušavahu Boga i vrijeđahu Sveca Izraelova

⁴¹Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.

⁴²ne spominjuć' se ruke njegove ni dana kad ih od dušmana izbavi,

⁴²Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,

⁴³ni znakova njegovih u Egiptu, ni čudesnih djela u polju Soanskom.

⁴³kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,

⁴⁴U krv im pretvori rijeke i potoke, da ne piju.

⁴⁴kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.

⁴⁵Posla na njih obade da ih žderu i žabe da ih more.

⁴⁵Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.

⁴⁶I predade skakavcu žetvu njihovu, i plod muke njihove žderaču.

⁴⁶Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.

⁴⁷Vinograde im tučom udari, a mrazom smokvike njihove.

⁴⁷Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.

⁴⁸I predade grÓadu njihova goveda i munjama stada njihova.

⁴⁸Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.

⁴⁹Obori na njih svu žestinu gnjeva svog, jarost, bijes i nevolju: posla na njih anđele nesreće.

⁴⁹Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.

⁵⁰I put gnjevu svojem otvori: ne poštedje im život od smrti, životinje im izruči pošasti.

⁵⁰Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.

⁵¹Pobi u Egiptu sve prvorođeno, prvence u šatorju Hamovu.

⁵¹Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.

⁵²I povede narod svoj kao ovce i vođaše ih kao stado kroz pustinju.

⁵²Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes;

⁵³Pouzdano ih je vodio te se nisu bojali, a more je prekrilo dušmane njihove.

⁵³ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud; aga nende vaenlased kattis meri.

⁵⁴U Svetu zemlju svoju on ih odvede, na bregove što mu ih osvoji desnica.

⁵⁴Ja ta viis nad oma pühale maale, sinna mäele, mille ta parem käsi oli omandanud;

⁵⁵Pred njima istjera pogane, konopom im podijeli baštinu, pod šatorjem njihovim naseli plemena izraelska.

⁵⁵ja ta kihutas ära rahvad nende eest ning jagas nende maa liisuga pärisosadeks; ja ta pani nende telkidesse elama Iisraeli suguharud.

⁵⁶A oni iskušavali i gnjevili Boga Višnjega i nisu držali zapovijedi njegovih.

⁵⁶Aga nemad ajasid kiusu ja trotsisid Jumalat, Kõigekõrgemat, ega pidanud tema tunnistusi,

⁵⁷Otpadoše, iznevjeriše se k'o oci njihovi, k'o luk nepouzdan oni zatajiše.

⁵⁷vaid loobusid neist ning murdsid ustavuse, nõnda nagu nende vanemad, ja põrkasid kõrvale, nagu lõtv amb,

⁵⁸Na gnjev ga nagnaše svojim uzvišicama, na ljubomor navedoše kumirima svojim.

⁵⁸ja vihastasid teda oma ohvrikinkudega ja ärritasid teda oma puuslikega.

⁵⁹Bog vidje i gnjevom planu, odbaci posve Izraela.

⁵⁹Jumal kuulis seda ja raevutses ning hülgas Iisraeli täiesti

⁶⁰I napusti boravište svoje u Šilu, Šator u kojem prebivaše s ljudima.

⁶⁰ja heitis ära hoone Siilos, telgi, mille ta oli püstitanud inimeste keskele.

⁶¹Preda u ropstvo snagu svoju i svoju diku u ruke dušmanske.

⁶¹Ta andis vangi oma vägevuse ja ilu oma vaenlaste kätte,

⁶²Narod svoj prepusti maču, raspali se na svoju baštinu.

⁶²ja andis oma rahva mõõga kätte ning raevutses oma pärisosa vastu.

⁶³Mladiće njihove oganj proguta, ne udaše se djevice njihove.

⁶³Nende noored mehed sõi tuli ja nende neitsid jäid pulmailuta;

⁶⁴Svećenici njihovi padoše od mača, ne zaplakaše Óudove njihove.

⁶⁴nende preestrid langesid mõõga läbi ja nende lapsed ei saanud nutta leinanuttu.

⁶⁵Tad se k'o oda sna trgnu Gospodin, k'o ratnik vinom savladan.

⁶⁵Aga Issand ärkas otsekui unest, nagu sangar, kes veiniuimast virgub,

⁶⁶Udari otraga dušmane svoje, sramotu im vječitu zadade.

⁶⁶ja lõi oma vaenlased põgenema; ta pani nad igaveseks teotuseks.

⁶⁷On odbaci šator Josipov i Efrajimovo pleme ne odabra,

⁶⁷Ta hülgas ka Joosepi telgi ega valinud Efraimi suguharu.

⁶⁸već odabra pleme Judino i goru Sion koja mu omilje.

⁶⁸Ent Juuda suguharu ta valis enesele, Siioni mäe, mida ta armastab.

⁶⁹Sagradi Svetište k'o nebo visoko, k'o zemlju utemelji ga dovijeka.

⁶⁹Ja tema ehitas oma pühamu nagu taeva kõrguse, nagu ilmamaa, mille ta on rajanud igaveseks.

⁷⁰Izabra Davida, slugu svojega, uze ga od torova ovčjih;

⁷⁰Ja ta valis oma sulase Taaveti, võttes tema ära lambataradest.

⁷¹odvede ga od ovaca dojilica da pase Jakova, narod njegov, Izraela, baštinu njegovu.

⁷¹Imetajate lammaste järelt ta tõi tema, et ta karjataks ta rahvast Jaakobit ja ta pärisosa Iisraeli.

⁷²I pasao ih je srcem čestitim i brižljivim rukama vodio.

⁷²Ja Taavet karjatas neid südame laitmatuses ning juhtis neid osava käega.