¹Zborovođi. Po Jedutunu. Asafov. Psalam.

¹Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Aasafi laul.

²Glasom svojim Bogu vapijem, glas mi se Bogu diže i on me čuje.

²Ma tõstan oma hääle Jumala poole ja hüüan; ma tõstan oma hääle Jumala poole, et tema mind kuuleks.

³U dan nevolje tražim Gospodina, noću mi se ruka neumorno pruža k njemu, ne može se utješit' duša moja.

³Oma kitsikuse ajal ma otsin Issandat; mu käsi on öösel välja sirutatud ega väsi, mu hing ei lase ennast trööstida.

⁴Spominjem se Boga i uzdišem; kad razmišljam, daha mi nestane.

⁴Ma mõtlen Jumalale ja oigan; ma mõlgutan mõtteid ja mu vaim nõrkeb. Sela.

⁵Vjeđe moje držiš, potresen sam, ne mogu govoriti.

⁵Sina hoidsid mu silmad valvel; ma olen rahutu ega suuda rääkida.

⁶Mislim na drevne dane i sjećam se davnih godina;

⁶Ma meenutan muistseid päevi, aastaid, mis ammu möödunud.

⁷razmišljam noću u srcu, mislim, i duh moj ispituje:

⁷Ma tuletan öösel meelde oma keelpillimängu; ma mõlgutan mõtteid oma südames ja mu vaim juurdleb:

⁸"Hoće li Gospodin odbaciti zauvijek i hoće li ikad još biti milostiv?

⁸Kas Issand heidab meid ära igaveseks ega ole tal enam head meelt?

⁹Je li njegova dobrota minula zauvijek, njegovo obećanje propalo za sva pokoljenja?

⁹Kas tema heldus on hoopis otsas? Kas tõotuse sõna on lõppenud kõigiks sugupõlvedeks?

¹⁰Zar Bog je zaboravio da se smiluje, ili je gnjevan zatvorio smilovanje svoje?"

¹⁰Kas Jumal on unustanud olla armuline? Kas tema on vihas lõpetanud oma halastuse? Sela.

¹¹I govorim: "Ovo je bol moja: promijenila se desnica Višnjega."

¹¹Ent ma ütlen: See teeb mulle valu, et Kõigekõrgema parem käsi on muutunud.

¹²Spominjem se djela Jahvinih, sjećam se tvojih pradavnih čudesa.

¹²Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast

¹³Promatram sva djela tvoja, razmatram ono što si učinio.

¹³ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid.

¹⁴Svet je tvoj put, o Bože: koji je bog tako velik kao Bog naš?

¹⁴Jumal, su tee on pühaduses. Kes on nii suur jumal kui Jumal?

¹⁵Ti si Bog koji čudesa stvaraš, na pucima si pokazao silu svoju.

¹⁵Sina oled Jumal, kes teeb imet, sa oled oma vägevuse teinud avalikuks rahvaste seas;

¹⁶Mišicom si izbavio narod svoj, sinove Jakovljeve i Josipove.

¹⁶sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Jaakobi ja Joosepi lapsed. Sela.

¹⁷Vode te ugledaše, Bože, ugledaše te vode i ustuknuše, bezdani se uzburkaše.

¹⁷Veed nägid sind, Jumal; veed nägid sind ja vabisesid, ka ürgveed värisesid.

¹⁸Oblaci prosuše vode, oblaci zatutnjiše gromom i tvoje strijele poletješe.

¹⁸Paksud pilved kallasid vett, ülemad pilved tegid häält; ja sinu nooled lendasid sinna ja tänna.

¹⁹Grmljavina tvoja u vihoru zaori, munje rasvijetliše krug zemaljski, zemlja se zatrese i zadrhta.

¹⁹Su müristamise hääl kostis tuulepöörises; välgud valgustasid maailma; maa värises ja vabises.

²⁰Kroz more put se otvori tebi i tvoja staza kroz vode goleme, a tragova tvojih nitko ne vidje.

²⁰Meres on sinu tee ja su teerada suurtes vetes, aga su jälgi ei olnud tunda.

²¹Ti si svoj narod vodio kao stado rukama Mojsija i Arona.

²¹Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.