1 1 C�n. Salm. I feibion Cora. I'r Cyfarwyddwr: ar Mahalath Leannoth. Masc�l. I Heman yr Esrahead.0 O ARGLWYDD, Duw fy iachawdwriaeth, liw dydd galwaf arnat, gyda'r nos deuaf atat.
1Korahi laste laul ja lugu. Laulujuhatajale: kurval viisil laulda; esralase Heemani õpetuslaul.
2 Doed fy ngweddi hyd atat, tro dy glust at fy llef.
2Issand, mu pääste Jumal, päeval ma kisendan, öösel ma olen sinu ees.
3 Yr wyf yn llawn helbulon, ac y mae fy mywyd yn ymyl Sheol.
3Tulgu mu palve sinu ette, pööra oma kõrv mu halisemise poole!
4 Ystyriwyd fi gyda'r rhai sy'n disgyn i'r pwll, ac euthum fel un heb nerth,
4Sest mu hing on täis õnnetust ja mu elu on jõudnud surmavalla lähedale.
5 fel un wedi ei adael gyda'r meirw, fel y lladdedigion sy'n gorffwys mewn bedd � rhai nad wyt yn eu cofio bellach am eu bod wedi eu torri ymaith o'th afael.
5Mind arvatakse nende liiki, kes lähevad alla hauda; ma olen nagu mees, kellel ei ole rammu!
6 Gosodaist fi yn y pwll isod, yn y mannau tywyll a'r dyfnderau.
6Olen valla lastud surnute juurde, just nagu mahalöödud, kes lebavad hauas, keda sa enam ei meenuta, kes sinu käest on lõigatud ära.
7 Daeth dy ddigofaint yn drwm arnaf, a llethaist fi �'th holl donnau. Sela.
7Sina oled mind pannud kõige sügavamasse hauda, pimedasse paika, suurtesse sügavustesse.
8 Gwnaethost i'm cydnabod bellhau oddi wrthyf, a'm gwneud yn ffiaidd iddynt. Yr wyf wedi fy nghaethiwo ac ni allaf ddianc;
8Su vihaleek lasub mu peal, ja kõigi oma lainetega vaevad sa mind. Sela.
9 y mae fy llygaid yn pylu gan gystudd. Galwaf arnat ti bob dydd, O ARGLWYDD, ac y mae fy nwylo'n ymestyn atat.
9Mu tuttavad oled sa ajanud minust eemale ja oled mind teinud neile jäleduseks, ma olen kinni ega pääse välja.
10 A wnei di ryfeddodau i'r meirw? A yw'r cysgodion yn codi i'th foliannu? Sela.
10Mu silmad on otsa jäänud mu viletsuse pärast; sind, Issand, ma hüüan appi kogu päeva, ma laotan välja oma käed sinu poole.
11 A fynegir dy gariad yn y bedd, a'th wirionedd yn nhir Abadon?
11Kas sina teed imet surnutele? Või tõusevad kadunud üles sind kiitma? Sela.
12 A yw dy ryfeddodau'n wybyddus yn y tywyllwch, a'th fuddugoliaethau yn nhir angof?
12Kas jutustatakse hauas sinu heldusest, kadupaigas sinu ustavusest?
13 Ond yr wyf fi yn llefain arnat ti am gymorth, O ARGLWYDD, ac yn y bore daw fy ngweddi atat.
13Kas tuntakse pimeduses sinu imetöid ja su õiglust unustusemaal?
14 O ARGLWYDD, pam yr wyt yn fy ngwrthod, ac yn cuddio dy wyneb oddi wrthyf?
14Aga mina hüüan sind appi, Issand! Ja mu palve jõuab vara su ette.
15 Anghenus wyf, ac ar drengi o'm hieuenctid; dioddefais dy ddychrynfeydd, ac yr wyf mewn dryswch.
15Miks sina, Issand, heidad ära mu hinge ja paned oma palge mu eest varjule?
16 Aeth dy ddigofaint drosof, ac y mae dy ymosodiadau yn fy nifetha.
16Ma olen vilets ja vaagun hinge oma noorusest alates, ma kannan su ränki lööke, olen nõutu.
17 Y maent yn f'amgylchu fel llif trwy'r dydd, ac yn cau'n gyfan gwbl amdanaf.
17Sinu vihaleegid käivad mu üle, su rängad löögid muserdavad mind;
18 Gwnaethost i g�r a chyfaill bellhau oddi wrthyf, a thywyllwch yw fy nghydnabod.
18need ümbritsevad mind nagu vesi iga päev, need tiirlevad mu ümber üheskoos.
19Sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus.