¹{To the chief Musician. An instruction; of the sons of Korah.} As the hart panteth after the water-brooks, so panteth my soul after thee, O God.

¹Laulujuhatajale: Korahi laste õpetuslaul.

²My soul thirsteth for God, for the living ùGod: when shall I come and appear before God?

²Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!

³My tears have been my bread day and night, while they say unto me all the day, Where is thy God?

³Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele; millal ma tulen ja näen Jumala palet?

⁴These things I remember and have poured out my soul within me: how I passed along with the multitude, how I went on with them to the house of God, with the voice of joy and praise, a festive multitude.

⁴Mu silmavesi on mulle leivaks ööd ja päevad, sest mu vastu öeldakse kogu päev: 'Kus on su Jumal?'

⁵Why art thou cast down, my soul, and art disquieted in me? hope in God; for I shall yet praise him, [for] the health of his countenance.

⁵Ma valan välja oma hinge, meenutades seda, kuidas ma läksin läbi rahvamurru, keda ma juhtisin Jumala kotta pühapidajate hõiske- ja tänuhääle saatel.

⁶My God, my soul is cast down within me; therefore do I remember thee from the land of the Jordan, and the Hermons, from mount Mizar.

⁶Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest!

⁷Deep calleth unto deep at the noise of thy cataracts; all thy breakers and thy billows are gone over me.

⁷Mu Jumal, mu hing on rõhutud mu sees! Seepärast ma tuletan sind meelde Jordanimaal ja Hermoni tippudel ja Mitsari mäel.

⁸In the day-time will Jehovah command his loving-kindness, and in the night his song shall be with me, a prayer unto the ùGod of my life.

⁸Sügavus hüüab sügavusele sinu koskede kohisemises; kõik su veevood ja su lained käivad minust üle.

⁹I will say unto ùGod my rock, Why hast thou forgotten me? why go I mourning because of the oppression of the enemy?

⁹Päeval annab Issand käsu oma heldusele ja öösel kostab minu laul temale, palve mu elu Jumala poole.

¹⁰As with a crushing in my bones mine adversaries reproach me, while they say unto me all the day, Where is thy God?

¹⁰Ma ütlen Jumalale, oma kaljule: 'Mispärast sa oled mu unustanud? Mispärast ma pean käima kurvalt oma vaenlase surve all?'

¹¹Why art thou cast down, my soul? and why art thou disquieted within me? hope in God; for I shall yet praise him, [who is] the health of my countenance, and my God.

¹¹Otsekui luid murdes teotavad mind mu rõhujad, kui nad iga päev mu vastu ütlevad: 'Kus on su Jumal?'

¹²Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!