¹{To the chief Musician. Upon the Gittith. [A Psalm] of Asaph.} Sing ye joyously unto God our strength, shout aloud unto the God of Jacob;

¹Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Aasafi laul.

²Raise a song, and sound the tambour, the pleasant harp with the lute.

²Hõisake Jumalale, kes on meie tugevus, hüüdke rõõmuga Jaakobi Jumala poole!

³Blow the trumpet at the new moon, at the set time, on our feast day:

³Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel!

⁴For this is a statute for Israel, an ordinance of the God of Jacob;

⁴Puhuge pasunat noorel kuul, täiskuu ajal, meie pidupäeval!

⁵He ordained it in Joseph [for] a testimony, when he went forth over the land of Egypt, [where] I heard a language that I knew not.

⁵Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks.

⁶I removed his shoulder from the burden; his hands were freed from the basket.

⁶Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu. Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud.

⁷Thou calledst in trouble, and I delivered thee; I answered thee in the secret place of thunder; I proved thee at the waters of Meribah. Selah.

⁷'Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest.

⁸Hear, my people, and I will testify unto thee; O Israel, if thou wouldest hearken unto me!

⁸Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.' Sela.

⁹There shall no strange ùgod be in thee, neither shalt thou worship any foreign ùgod.

⁹'Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind!

¹⁰I am Jehovah thy God, that brought thee up out of the land of Egypt: open thy mouth wide, and I will fill it.

¹⁰Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette!

¹¹But my people hearkened not to my voice, and Israel would none of me.

¹¹Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!

¹²So I gave them up unto their own hearts' stubbornness: they walked after their own counsels.

¹²Aga mu rahvas ei võtnud kuulda mu häält, Iisrael ei tahtnud teha mu meelt mööda.

¹³Oh that my people had hearkened unto me, that Israel had walked in my ways!

¹³Siis ma andsin nad nende südame paadumusse ja nad käisid oma arvamiste järgi.

¹⁴I would soon have subdued their enemies, and turned my hand against their adversaries.

¹⁴Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel!

¹⁵The haters of Jehovah would have come cringing unto him; but their time would have been for ever.

¹⁵Ma alistaksin varsti nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu.'

¹⁶And he would have fed them with the finest of wheat; yea, with honey out of the rock would I have satisfied thee.

¹⁶Kes Issandat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene.

¹⁷Aga teda ta toidaks nisutuumadega, ja meega kaljust ma söödaksin sind küllaga.