1Pregxo de mizerulo, kiam li perdas la fortojn kaj elversxas antaux la Eternulo sian malgxojon. Ho Eternulo, auxskultu mian pregxon; Kaj mia krio venu al Vi.
1Hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.
2Ne kasxu antaux mi Vian vizagxon en la tago de mia suferado; Klinu al mi Vian orelon; En la tago, kiam mi vokas, rapide auxskultu min.
2Issand, kuule mu palvet, ja mu appihüüd tulgu su ette!
3CXar pasis kiel fumo miaj tagoj, Kaj miaj ostoj cxirkauxbrulis kiel en forno.
3Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!
4Falcxigxis kiel herbo kaj sekigxis mia koro, CXar mi forgesis mangxi mian panon.
4Sest mu päevad on lõppenud suitsus ja mu kondid õhkuvad nagu lee.
5De la vocxo de mia plorado Algluigxis miaj ostoj al mia karno.
5Mu süda on kõrbenud ja kuivanud nagu rohi, ma olen unustanud oma leivagi söömata.
6Mi similigxis al pelikano en la dezerto, Mi farigxis kiel noktuo en ruinoj.
6Mu valjust oigamisest on mu luud liha küljes kinni.
7Mi ne dormas, Kaj mi estas kiel birdo solulo sur tegmento.
7Ma olen nagu kaaren kõrbes, nagu öökull varemetes.
8CXiutage insultas min miaj malamikoj, Miaj mokantoj jxuras per mi.
8Ma olen uneta ja nagu üksik lind katusel.
9CXar cindron mi mangxis kiel panon, Kaj mian trinkajxon mi miksis kun larmoj,
9Iga päev teotavad mind mu vaenlased, mu hooplejad vastased vannuvad mu nime juures.
10Kauxze de Via kolero kaj indigno; CXar Vi min levis kaj jxetis.
10Sest ma söön tuhka nagu leiba ja tembin oma jooki nutuga
11Miaj tagoj malaperas kiel ombro, Kaj mi sekigxas kiel herbo.
11sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha.
12Sed Vi, ho Eternulo, restas eterne; Kaj la memoro pri Vi restas de generacio al generacio.
12Mu päevad on veninud pikaks nagu vari ja ma kuivan ära nagu rohi.
13Vi levigxos, Vi korfavoros Cionon; CXar estas tempo por gxin kompati, cxar venis la tempo.
13Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve.
14CXar Viaj sklavoj ekamis gxiajn sxtonojn, CXarma estas por ili gxia polvo.
14Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud.
15Kaj ektimos popoloj la nomon de la Eternulo, Kaj cxiuj regxoj de la tero Vian gloron.
15Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu.
16CXar la Eternulo rekonstruis Cionon, Kaj aperis en Sia gloro.
16Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au.
17Li Sin turnis al la pregxo de la forlasitoj, Kaj ne forpusxis ilian petegon.
17Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses.
18CXi tio estos skribita por estontaj generacioj; Kaj rekreita popolo gloros la Eternulon.
18Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet.
19CXar Li rigardis malsupren el Sia sankta altajxo, El la cxielo la Eternulo direktis rigardon al la tero,
19Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat,
20Por auxdi la gxemon de malliberulo, Por liberigi la kondamnitajn al morto;
20et ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad,
21Por ke oni rakontu en Cion pri la nomo de la Eternulo Kaj en Jerusalem pri Lia gloro,
21et kuulda vangide ägamist ja vabastada surmalapsed,
22Kiam kolektigxos kune la popoloj kaj regnoj, Por servi al la Eternulo.
22et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusalemmas tema kiitust,
23Li lacigis en la vojo miajn fortojn, Li mallongigis miajn tagojn.
23kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.
24Mi diras:Ho mia Dio, ne forprenu min en la mezo de miaj tagoj, Vi, kies jaroj estas de generacio al generacio.
24Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi.
25En antikveco Vi fondis la teron; Kaj la cxielo estas la faro de Viaj manoj.
25Ma ütlen: 'Mu Jumal, ära võta mind ära keset mu eluiga; sinu aastad kestavad põlvest põlve!
26Ili pereos, sed Vi restos; Kaj cxiuj ili eluzigxos kiel vesto, Kiel veston Vi ilin sxangxos, kaj ili sxangxigxos.
26Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö.
27Sed Vi restas la sama, Kaj Viaj jaroj ne finigxos.
27Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad.
28La filoj de Viaj sklavoj restos, Kaj ilia semo fortikigxos antaux Vi.
28Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe.
29Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.'