1Psalmo de David, kiam li forkuris de sia filo Absxalom. Ho Eternulo, kiel multaj estas miaj premantoj, Multaj levigxis kontraux mi!
1Taaveti laul, kui ta oma poja Absalomi eest põgenes:
2Multaj diradas pri mia animo: Ne ekzistas por li savo de Dio. Sela.
2Issand, kui palju on mul vaenlasi, palju on neid, kes tõusevad mu vastu.
3Sed Vi, ho Eternulo, estas sxildo por mi, Mia honoro kaj levanto de mia kapo.
3Paljud ütlevad mu hingele: 'Ei ole temal päästet Jumalas!' Sela.
4Per mia vocxo mi vokas al la Eternulo, Kaj Li respondas al mi de Sia sankta monto. Sela.
4Aga sina, Issand, oled kilbiks mu ees, minu au, sa tõstad mu pea üles.
5Mi kusxigxas kaj endormigxas, Kaj mi vekigxas, cxar la Eternulo min subtenas.
5Oma häälega ma hüüan Issanda poole ja ta vastab minule oma pühalt mäelt. Sela.
6Mi ne timas miriadojn da kontrauxuloj, Kiuj estas cxirkaux mi.
6Ma heitsin maha ja uinusin; ma ärkasin unest, sest Issand toetab mind.
7Levigxu, ho Eternulo, savu min, mia Dio; CXar Vi frapis al cxiuj miaj malamikoj la vangojn, La dentojn de la malpiuloj Vi frakasis.
7Ei ma karda rahva musttuhandeid, kes igalt poolt on endid seadnud minu vastu.
8CXe la Eternulo estas la savo; Super Via popolo estu Via beno. Sela.
8Tõuse, Issand, päästa mind, mu Jumal! Sest kõiki mu vaenlasi oled sa löönud vastu lõugu, sa oled murdnud õelate hambad.
9Issanda käes on pääste. Su rahvale tulgu sinu õnnistus! Sela.