1Venu, ni kantu al la Eternulo; Ni gxoje kriu al la rifugxejo de nia helpo.
1Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
2Ni venu antaux Lian vizagxon kun glorado, Per psalmoj ni gxoje kriu al Li.
2Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega!
3CXar granda Dio estas la Eternulo Kaj granda Regxo super cxiuj dioj,
3Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
4Kiu havas en Sia mano la profundajxojn de la tero, Kaj al kiu apartenas la altajxoj de la montoj;
4Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud.
5Al kiu apartenas la maro, kaj Li gxin faris, Kaj la sekteron Liaj manoj kreis.
5Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa.
6Venu, ni klinigxu, ni jxetu nin teren, Ni genuu antaux la Eternulo, nia Kreinto.
6Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette!
7CXar Li estas nia Dio, Kaj ni estas la popolo de Lia pasxtejo kaj la sxafoj de Lia mano. Hodiaux, se vi auxskultas Lian vocxon,
7Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält,
8Ne obstinigu vian koron, kiel en Meriba, Kiel en la tago de Masa en la dezerto,
8ärge tehke kõvaks oma südant nõnda nagu Meribas, nõnda nagu Massa päeval kõrbes.
9Kiam viaj patroj Min incitis, Esploris kaj vidis Mian faron.
9'Seal teie esiisad kiusasid mind, panid mind proovile, ehk küll said näha mu tööd.
10Kvardek jarojn Mi indignis kontraux tiu generacio, Kaj Mi diris:Ili estas popolo kun koro malgxusta, Kaj ili ne volas koni Miajn vojojn;
10Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.
11Tial Mi jxuris en Mia kolero, Ke ili ne venos en Mian ripozejon.
11Seepärast ma vandusin oma vihas: Nad ei pääse minu hingamisse!'