1Taaveti laul ja lugu.
1Píseň a žalm Davidův.
2Kindel on mu süda, oh Jumal! Ma tahan laulda ja mängida, samuti mu au.
2Hotovo jest srdce mé, Bože, zpívati a oslavovati tě budu, také i sláva má.
3Virgu, naabel, virgu, kannel, ma äratan üles koidu!
3Probuď se loutno a harfo, když v svitání povstávám.
4Issand, ma tahan sind tänada rahvaste seas, ja tahan sulle mängida rahvahõimude keskel.
4Slaviti tě budu mezi lidmi, Hospodine, a tobě žalmy prozpěvovati mezi národy.
5Sest suur kuni taevasteni on sinu heldus ja kuni ülemate pilvedeni sinu ustavus.
5Nebo nad nebesa větší jest milosrdenství tvé, a až k nejvyšším oblakům pravda tvá.
6Jumal, ülenda ennast üle taevaste ja üle kogu ilmamaa olgu su auhiilgus!
6Vyvyšiž se nad nebesa, ó Bože, a nade všecku zemi sláva tvá.
7Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
7Ať jsou vysvobozeni milí tvoji, zachovávejž je pravicí svou, a vyslyš mne.
8Jumal on rääkinud oma pühamus: Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
8Bůh mluvil skrze svatost svou; veseliti se budu, že budu děliti Sichem, a údolí Sochot že rozměřím.
9Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
9Můjť jest Galád, můj i Manasses, a Efraim síla hlavy mé, Juda učitel můj.
10Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!
10Moáb medenice k umývání mému, na Edoma uvrhu obuv svou, proti Palestině troubiti budu.
11Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
11Kdo mne uvede do města hrazeného? Kdo mne zprovodí až do Idumejské země?
12Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära, ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
12Zdali ne ty, ó Bože, kterýž jsi nás byl zavrhl, a nevycházels, ó Bože, s vojsky našimi?
13Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
13Uděliž nám pomoci proti nepříteli, nebo marná jest pomoc lidská. [ (Psalms 108:14) V Bohu udatně sobě počínati budeme, a on pošlapá nepřátely naše. ]
14Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.