¹Siis ma vaatasin, ja ennäe, taevalaotuses, mis oli keerubite pea kohal, olid nagu safiirikivid; midagi, mis paistis aujärjena, nähti nende kohal.

¹Og jeg skuede og se, over hvælvingen over kerubernes hoveder var der noget som Safir; noget ligesom en Trone viste sig over dem.

²Ja ta rääkis mehega, kellel olid linased riided seljas, ja ütles: 'Mine rataste vahele, mis on iga keerubi all, ja täida pihud tuliste sütega keerubite vahelt ning pillu need linna peale!' Ja mees läks sisse minu nähes.

²Så sagde han til Manden i det linnede Klædebon: "Gå ind mellem Hjulene under keruberne og tag Hænderne fulde af glødende Kul fra Rummet mellem Keruberne og strø det ud over Byen!" Og jeg så ham gå derhen.

³Keerubid seisid kojas paremal pool, kui mees läks, ja pilv täitis sisemise õue.

³Keruberne stod sønden for Templet, da Manden gik derhen, og Skyen fyldte den indre Forgård.

⁴Siis tõusis Issanda auhiilgus keerubi kohalt koja lävele, koda täitus pilvest ja õu täitus Issanda auhiilguse särast.

⁴Og HERRENs Herlighed hævede sig fra Keruberne og flyttede sig hen til Templets Tærskel; da fyldtes Templet af Skyen, og Forgården fyldtes af HERRENs Herligheds Glalans.

⁵Ja keerubite tiibade kahinat kuuldus kuni välimise õueni nagu Kõigeväelise Jumala häält, kui ta kõneleb.

⁵Og Suset af Kerubernes Vinger hørtes helt ud i den ydre Forgård som Gud den Almægtiges Røst, når han taler.

⁶Ja kui ta käskis meest, kellel olid linased riided seljas, öeldes: 'Võta tuld rataste vahelt, keerubite vahelt!', siis läks see ja asetus ratta kõrvale.

⁶Så bød han Manden i det linnede Klædebon: "Tag Ild fra Rummet mellem Hjulene, inde mellem keruberne!" Og Manden stillede sig hen ved Siden af det ene Hjul

⁷Ja üks keerub pistis oma käe keerubite vahelt tule juurde, mis oli keerubite vahel, ja võttis seda ning andis linasesse riietatu pihkudesse; ja see võttis ning läks välja.

⁷og rakte Hånden ind i Ilden, som brændte mellem Keruberne, og kom ud med noget deraf.

⁸Keerubitel paistis tiibade all olevat otsekui inimese käsi.

⁸Under Kerubernes Vinger sås noget, der lignede en Menneskehånd;

⁹Ja ma vaatasin, ja ennäe, keerubite kõrval oli neli ratast, iga keerubi kõrval oli ratas, ja rattad olid välimuselt nagu krüsoliidikivid.

⁹og jeg skuede, og se, der var fire Hjul ved Siden af Keruberne, eet ved hver Kerub, og Hjulene var som funklende Krysolit at se til.

¹⁰Ja neil neljal oli ühesugune välimus, otsekui oleks ratas olnud ratta sees.

¹⁰De så alle fire ens ud, og det var, som om der i hvert Hjul var et andet Hjul,

¹¹Kui nad liikusid, siis nad said minna iga nelja külje suunas, käigul pöördumata; sest sinna, kuhu oli pööratud esikülg, läksid nad selle järel; käigul nad ei pöördunud.

¹¹De kunde gå til alle fire Sider de vendte sig ikke, når de gik. Thi de gik i den Retning, den forreste vendte, og de vendte sig ikke, når de gik.

¹²Ja kogu nende keha, seljad, käed, tiivad ja rattad olid ümberringi täis silmi; sel nelikul olid rattad

¹²Hele deres Legeme, Ryg, Hænder og Vinger og ligeledes Hjulene var fulde af Øjne rundt om; således var det med alle fire Hjul.

¹³ja rattaid nimetati, nagu ma kuulsin, 'ratastikuks'.

¹³Og jeg hørte, at Hjulene kaldtes Galgal.

¹⁴Ja igaühel oli neli nägu: üks oli keerubi nägu, teine inimese nägu, kolmas lõvi nägu ja neljas kotka nägu.

¹⁴Hver af dem havde fire Ansigter; det ene var et Kerubansigt, det andet et Menneskeansigt, det tredje et Løveansigt og det fjerde et Ørneansigt.

¹⁵Ja keerubid tõusid üles, need olid samad olevused, keda ma olin näinud Kebari jõe ääres.

¹⁵Og Keruberne hævede sig i Vejret. Det var det samme levende Væsen, jeg så ved Floden Kebar.

¹⁶Ja kui keerubid liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval; ja kui keerubid tõstsid tiibu, et maa pealt üles tõusta, siis ei pöördunud ka rattad ära nende kõrvalt.

¹⁶Når Keruberne gik, gik også Hjulene ved Siden af, og når Keruberne løftede Vingerne for at hæve sig fra Jorden, vendte Hjulene sig ikke fra dem;

¹⁷Kui ühed seisid, siis seisid ka teised, ja kui ühed tõusid üles, siis tõusid teised koos nendega, sest nende sees oli olevuse vaim.

¹⁷når de standsede, standsede også de; og når de hævede sig, hævede de sig med, thi Væsenets Ånd var i dem.

¹⁸Siis Issanda auhiilgus läks ära koja lävelt ja seisis keerubite kohal.

¹⁸Så forlod HERRENs Herlighed Templets Tærskel og stillede sig over Keruberne.

¹⁹Ja minnes tõstsid keerubid oma tiibu ning tõusid maast üles mu silme all, ja nende rattad samuti nagu nad isegi; nad jäid seisma Issanda koja idapoolse värava suus ja Iisraeli Jumala auhiilgus oli ülal nende kohal.

¹⁹Og jeg så, hvorledes Keruberne løftede Vingerne og hævede sig fra Jorden, da de gik, og Hjulene med dem; og de standsede ved Indgangen til HERRENs Huses Østport, og Israels Guds Herlighed var oven over dem.

²⁰Need olid needsamad olevused, keda ma olin näinud Iisraeli Jumala all Kebari jõe ääres; ja ma mõistsin, et need olid keerubid.

²⁰Det var det samme levende Væsen, jeg så under Israels Gud ved Floden Kebar; og jeg skønnede, at det var Keruber.

²¹Igaühel oli neli nägu ja igaühel oli neli tiiba, ja neil olid otsekui inimese käed tiibade all.

²¹Hver af dem havde fire Ansigter og fire Vinger og noget ligesom Menneskehænder under Vingerne.

²²Ja nende nägude kuju: need olid näod, mida ma olin näinud Kebari jõe ääres, nende välimus ja need ise; igaüks läks edasi omaette.

²²Og deres Ansigter var ligesom de Ansigter, jeg så ved Floden Kebar. De gik alle lige ud.