¹Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.

¹Se, en Konge skal herske med Retfærd, Fyrster styre med Ret,

²Siis on igaüks neist otsekui pelgupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põuases paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal.

²hver af dem som Læ imod Storm og Ly imod Regnskyl, som Bække i Ørk, som en vældig Klippes Skygge i tørstende Land.

³Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele.

³De seendes Øjne skal ej være blinde, de hørendes Ører skal lytte;

⁴Läbematute süda õpib tundma tõde ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.

⁴letsindiges Hjerte skal nemme Kundskab, stammendes Tunge tale flydende, rent.

⁵Jõledat ei hüüta enam õilsaks ja petist ei nimetata auliseks.

⁵Dåren skal ikke mer kaldes ædel, højsindet ikke Skalken.

⁶Sest jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki.

⁶Thi Dåren taler kun Dårskab, hans Hjerte udtænker Uret for at øve Niddingsværk og prædike Frafald fra HERREN, lade den sultne være tom og den tørstige mangle Vand.

⁷Petise relvad on kurjad, ta kavatseb häbitegusid, et hävitada hädalisi valekõnega, isegi kui vaene räägib õigust.

⁷Skalkens Midler er onde, han oplægger lumske Råd for at ødelægge arme med Løgn, skønt Fattigmand godtgør sin Ret.

⁸Aga õilis kavatseb õilsaid asju ja jääb püsima õilsate asjade juurde.

⁸Men den ædle har ædelt for og står fast i, hvad ædelt er.

⁹Muretud naised, tõuske üles, kuulake mu häält; hooletud tütred, kuulake mu kõnet!

⁹Op, hør min Røst, I sorgløse Kvinder, I trygge Døtre, lyt til min Tale!

¹⁰Veel aasta ja mõned päevad, siis te, hooletud, värisete, sest viinamarjalõikusel on lõpp, korjamist enam ei tule.

¹⁰Om År og Dag skal I trygge skælve, thi med Vinhøst er det ude, der kommer ej Frugthøst.

¹¹Vabisege, muretud, värisege, muretud, värisege, hooletud, riietuge lahti, võtke endid alasti ja vöötage niuded!

¹¹Bæv, I sorgløse, skælv, I trygge, klæd jer af og blot jer, bind Sæk om Lænd;

¹²Siis lüüakse endile vastu rindu toredate põldude pärast, viljakate viinapuude pärast,

¹²slå jer for Brystet og klag over yndige Marker, frugtbare Vinstokke,

¹³minu rahva põllumaa pärast, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, jah, kõigi lusthoonete pärast selles ülemeelikus linnas.

¹³mit Folks med Tidseltorn dækkede Jord, ja, hvert Glædens Hus, den jublende By!

¹⁴Sest palee jääb maha, linna lärm lakkab, templiküngas ja vahitorn muutuvad igavesti kõledaiks väljadeks, metseeslitele rõõmuks, karjadele karjamaaks,

¹⁴Thi Paladset er øde, Bylarmen standset, Ofel med Tårnet en Grushob for evigt, Vildæslers Fryd, en Græsgang for Hjorde -

¹⁵kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.

¹⁵til Ånd fra det høje udgydes over os. Da bliver Ørkenen til Frugthave, Frugthaven regnes for Skov.

¹⁶Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias.

¹⁶Ret fæster Bo i Ørkenen, i Frugthaven dvæler Retfærd;

¹⁷Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek.

¹⁷Retfærds Frugt bliver Fred og Rettens Vinding Tryghed for evigt.

¹⁸Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus,

¹⁸Da bor mit Folk i Fredens Hjem, i trygge Boliger, sorgfri Pauluner.

¹⁹kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse.

¹⁹Skoven styrter helt, Byen bøjes dybt.

²⁰Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.

²⁰Salige I, som sår ved alle Vande, lader Okse og Æsel frit løbe om!