¹Ärka, ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn! Sest sinu sisse ei tule enam ümberlõikamatu ja rüve.

¹Vågn op, vågn op, ifør dig tag dit Højtidsskrud på, Jerusalem, hellige By! Thi uomskårne, urene Folk skal ej mer komme ind.

²Puhasta ennast tolmust, tõuse üles, istu, Jeruusalemm, su kaela köidikud on vallandunud, vang, Siioni tütar!

²Ryst Støvet af dig, stå op, tag Sæde, Jerusalem, fri dig for Halslænken, Zions fangne Datter!

³Sest nõnda ütleb Issand: Hinnata teid müüdi ja rahata teid lunastatakse.

³Thi så siger HERREN: For intet solgtes I, og uden Sølv skal I løskøbes.

⁴Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Mu rahvas läks esiti alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, ja seejärel rõhus Assur teda põhjuseta.

⁴Thi så siger den Herre HERREN: I Begyndelsen drog mit Folk ned til Ægypten for at bo der som fremmed, og siden undertrykte Assyrien det uden Vederlag.

⁵Ja nüüd? Mis oleks mul siin teha, ütleb Issand, kui mu rahvas on hinnata ära viidud? Ta valitsejad räuskavad, ütleb Issand, ja mu nime teotatakse lakkamata iga päev.

⁵Og nu? Hvad har jeg at gøre her? lyder det fra HERREN; mit Folk er jo ranet for intet. De, der hersker over det, brovter, lyder det fra HERREN, og mit Navn vanæres ustandseligt Dagen lang.

⁶Seepärast peab mu rahvas tundma mu nime, peab seepärast just sel päeval mõistma, et mina olen see, kes ütleb: 'Vaata, siin ma olen!'

⁶Derfor skal mit Folk kende mit Navn på hin Dag, at det er mig, som har talet, ja mig.

⁷Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: 'Sinu Jumal on kuningas!'

⁷Hvor liflige er på Bjergene Glædesbudets Fodtrin, han, som udråber Fred, bringer gode Tidender, udråber Frelse, som siger til Zion: "Din Gud har vist, han er Konge."

⁸Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse.

⁸Hør, dine Vægtere råber, de jubler til Hobe, thi de ser for deres Øjne HERREN vende hjem til Zion.

⁹Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma!

⁹Bryd ud til Hobe i Jubel, Jerusalems Tomter! Thi HERREN trøster sit Folk, genløser Jerusalem.

¹⁰Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet.

¹⁰Han blotter sin hellige Arm for al Folkenes Øjne, den vide Jord skal skue Frelsen fra vor Gud.

¹¹Lahkuge, lahkuge, minge sealt ära, ärge puudutage rüvedat; minge ära selle keskelt, puhastage endid, Issanda riistade kandjad!

¹¹Bort, bort, drag ud derfra, rør ej noget urent, bort, tvæt jer, I, som bærer HERRENs Kar!

¹²Aga teil ei ole vaja lahkuda tõtates ega minna põgenedes, sest Issand käib teie ees, Iisraeli Jumal on teile järelväeks.

¹²Thi i Hast skal I ej drage ud, I skal ikke flygte; nej, foran eder går HERREN, eders Tog slutter Israels Gud.

¹³Vaata, mu sulane talitab targasti, teda ülistatakse ning ülendatakse ja ta saab väga kõrgeks.

¹³Se, min Tjener får Fremgang han stiger, løftes og ophøjes såre.

¹⁴Nagu paljud kohkusid tema pärast - nõnda rikutud, ebainimlik oli ta välimus ja ta kuju ei olnud inimlaste taoline -,

¹⁴Som mange blev målløse over ham, så umenneskelig ussel så han ud, han ligned ej Menneskenes Børn

¹⁵nõnda ehmatab ta paljusid rahvaid, kuningad sulevad tema pärast suud. Kuid mida neile ei ole jutustatud, seda saavad nad näha, ja mida nad ei ole kuulnud, seda saavad nad teada.

¹⁵skal Folk i Mængde undres, Konger blive stumme over ham; thi hvad ikke var sagt dem, ser de, de skuer, hvad de ikke havde hørt.