1Vaata, juba on mägede peal sõnumitooja jalad, tema kuulutab rahu. Pühitse, Juuda, oma pühi! Tasu oma tõotused! Sest iialgi enam ei tule su kallale nurjatu - ta hävitatakse sootuks.
1Hærgeren drager imod dig, hold Vagt med Omhu, hold Udkig, omgjord din Lænd, saml al din Kraft!
2Pillutaja tuleb su vastu. Ole valvel! Pea silmas teed! Kinnita vööd! Võta jõud hästi kokku!
2Thi HERREN genrejser Jakobs og Israels Højhed; dem har jo Hærværksmænd hærget og ødt deres Ranker.
3Sest Issand taastab Jaakobi suuruse nagu Iisraeli suuruse, kuigi rüüstajad on rüüstanud neid ja on hävitanud nende võsud.
3Hans Heltes Skjolde er røde, hans Stridsmænd skarlagenklædt, hans Vogne funkler af Stål, den Dag han ruster og Spydene svinges.
4Tema kangelaste kilbid on punased, sõjamehed ise purpurpunaseis riideis; ta määratud päeval on sõjavankrid otsekui tõrvikute tuli ja ratsud on rahutud.
4Igennem Gaderne raser Vognene frem, hen over Torvene farer de i susende Fart; de ser ud som Fakler, farer frem og tilbage som Lyn.
5Vankrid kihutavad tänavail, tormavad turgudel sinna ja tänna; need paistavad tõrvikuina, sähvivad otsekui välgud.
5Hans Helte kaldes frem, de snubler i Farten, de styrter frem imod Muren. Skjoldtaget er rejst.
6Tema vägevad kutsutakse kokku: nad komistavad teel, nad tõttavad müürile, aga juba on püstitatud kaitsekatus.
6Flodportene bliver åbnet, Kongsgården vakler.
7Jõeväravad avatakse ja palee hakkab vankuma.
7Herskerinden føres bort i Landflygtigbed med sine Terner; de sukker som kurrende Duer, slår sig for Brystet.
8Kuninganna tõstetakse püsti, võetakse paljaks, viiakse ära. Tema teenijad halavad, häälitsevad nagu tuvid, taovad enestele vastu rinda.
8Nineve er som en Dam, hvis Vand flyder bort. "Stands dog, stands dog!" råbes der, men ingen vender om.
9Niineve on nagu veetiik, mille veed voolavad ära. 'Pidage! Seiske!' Aga keegi ei pöördu tagasi.
9Ran Sølv, ran Guld! Der er Liggendefæ uden Ende, alskens kostbare Ting i store Måder.
10Riisuge hõbedat, riisuge kulda! Varandust on otsatult! Võtke enestele kandam kõigist kalleist asjust!
10Tomt og tømt og udtømt, ængstede Hjerter, rystende Knæ og Skælven i alle Lænder! Og alle Ansigter blegner.
11Tühjus, lagedus ja häving! Julgus kaob, põlved võbisevad, kõigis niudeis on värin ja kõik palged õhetavad.
11Hvor er nu Løvernes Bo, Ungløvernes Hule, hvor Løven frak sig tilbage, hvor Ungløven ej kunde skræmmes?
12Kus on nüüd lõvide pesapaik ja noorte lõvide söödamaa, kuhu lõvi sai pugeda ja kus viibis lõvikutsikas, ilma et keegi neid oleks peletanud?
12Den røved til Ungernes Tarv og myrded til Løvinderne, fyldte sine Hier med Bytte. sit Bo med Rov.
13Kus on lõvi, kes murdis oma kutsikate tarviduseks ja kägistas emalõvide jaoks, kes täitis oma urkad saagiga ja pesapaigad sellega, mis ta murdis?
13Se, jeg kommer over dig, lyder det fra Hærskarers HERRE, dit Lejrsted lader jeg gå op i Røg. Dine Ungløver skal Sværdet fortære; jeg rydder din Røverfærd bort fra Jorden. Dine Sendebuds Røst skal aldrig høres mer.
14Vaata, ma tulen sulle kallale, ütleb vägede Issand, ja ma põletan su sõjavankrid suitsuks, mõõk hävitab su noored lõvid. Ma lõpetan maa pealt su röövteo ja enam ei kosta su käskjalgade hääl.