¹Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Sul on luba enese eest rääkida.' Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest:

¹And Agrippa said to Paul, It is permitted thee to speak for thyself. Then Paul stretching out his hand answered in his defence:

²'Ma loen end õnnelikuks, kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad,

²I count myself happy, king Agrippa, in having to answer to-day before thee concerning all of which I am accused by the Jews,

³sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja. Seepärast ma palun sind väga, kuula mind kannatlikult!

³especially because thou art acquainted with all the customs and questions which are among the Jews; wherefore I beseech thee to hear me patiently.

⁴Minu elujärge noorusest peale, seda, mis mul algusest saadik oma rahva keskel Jeruusalemmas on olnud, teavad kõik juudid,

⁴My manner of life then from my youth, which from its commencement was passed among my nation in Jerusalem, know all the Jews,

⁵kes mind ammu tunnevad ja võivad tunnistada, kui nad seda vaid tahavad, et ma olen elanud variserina meie kõige rangema kildkonna usukommete järgi.

⁵who knew me before from the outset [of my life], if they would bear witness, that according to the strictest sect of our religion I lived a Pharisee.

⁶Ja nüüd ma seisan kohtu all lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie isadele.

⁶And now I stand to be judged because of the hope of the promise made by God to our fathers,

⁷Selle tõotuse täitumist loodavad meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat raugematult ööd ja päevad. Selle lootuse pärast, kuningas, süüdistavadki mind juudid.

⁷to which our whole twelve tribes serving incessantly day and night hope to arrive; about which hope, O king, I am accused of [the] Jews.

⁸Miks teil peetakse uskumatuks, et Jumal surnuid üles äratab?

⁸Why should it be judged a thing incredible in your sight if God raises the dead?

⁹Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.

⁹*I* indeed myself thought that I ought to do much against the name of Jesus the Nazaraean.

¹⁰Seda ma tegingi Jeruusalemmas ning ma vangistasin palju pühi inimesi, kui ma ülempreestritelt olin saanud selleks meelevalla, ja kui neid hukati, siis ma andsin oma hääle selle poolt.

¹⁰Which also I did in Jerusalem, and myself shut up in prisons many of the saints, having received the authority from the chief priests; and when they were put to death I gave my vote.

¹¹Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis sünagoogides, püüdes neid sundida Jumalat teotama, ning oma pöörases raevus kiusasin neid taga ka välismaa linnades.

¹¹And often punishing them in all the synagogues, I compelled them to blaspheme. And, being exceedingly furious against them, I persecuted them even to cities out [of our own land].

¹²Kui ma siis neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestritelt saadud meelevalla ja eriloaga,

¹²And when, [engaged] in this, I was journeying to Damascus, with authority and power from the chief priests,

¹³siis keskpäeva ajal tee peal, kuningas, ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber.

¹³at mid-day, on the way, I saw, O king, a light above the brightness of the sun, shining from heaven round about me and those who were journeying with me.

¹⁴Ja kui me kõik maha kukkusime, siis ma kuulsin üht häält mulle ütlevat heebrea keeles: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!'

¹⁴And, when we were all fallen to the ground, I heard a voice saying to me in the Hebrew tongue, Saul, Saul, why persecutest thou me? [it is] hard for thee to kick against goads.

¹⁵Mina aga ütlesin: 'Kes sa oled, isand?' Aga Issand vastas: 'Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.

¹⁵And I said, Who art thou, Lord? And the Lord said, *I* am Jesus whom *thou* persecutest:

¹⁶Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan.

¹⁶but rise up and stand on thy feet; for, for this purpose have I appeared to thee, to appoint thee to be a servant and a witness both of what thou hast seen, and of what I shall appear to thee in,

¹⁷Ma kisun su välja juutide ja paganate käest, kelle juurde ma nüüd su läkitan

¹⁷taking thee out from among the people, and the nations, to whom *I* send thee,

¹⁸avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse.'

¹⁸to open their eyes, that they may turn from darkness to light, and from the power of Satan to God, that they may receive remission of sins and inheritance among them that are sanctified by faith in me.

¹⁹Selle tõttu, kuningas Agrippa, ma ei ole olnud sõnakuulmatu taevase nägemuse vastu,

¹⁹Whereupon, king Agrippa, I was not disobedient to the heavenly vision;

²⁰vaid ma kuulutasin esmalt Damaskuses ja siis Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ning paganatelegi, et nad peavad meelt parandama ja Jumala poole pöörduma, tehes meeleparandusele kohaseid tegusid.

²⁰but have, first to those both in Damascus and Jerusalem, and to all the region of Judaea, and to the nations, announced that they should repent and turn to God, doing works worthy of repentance.

²¹Selle kõige pärast on juudid mind pühakojas kinni võtnud ja püüdnud tappa.

²¹On account of these things the Jews, having seized me in the temple, attempted to lay hands on and destroy me.

²²Et ma olen aga Jumalalt abi saanud tänase päevani, siis ma seisan, tunnistades nii pisikestele kui suurtele, ega ütle midagi muud kui seda, mida Prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevikus sündivaist asjust:

²²Having therefore met with [the] help which is from God, I have stood firm unto this day, witnessing both to small and great, saying nothing else than those things which both the prophets and Moses have said should happen,

²³et Messias pidi kannatama, et ta pidi esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust nii juutidele kui paganaile.'

²³[namely,] whether Christ should suffer; whether he first, through resurrection of [the] dead, should announce light both to the people and to the nations.

²⁴Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus valju häälega: 'Sa jampsid, Paulus! Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!'

²⁴And as he answered for his defence with these things, Festus says with a loud voice, Thou art mad, Paul; much learning turns thee to madness.

²⁵Aga Paulus ütles: 'Ei jampsi, üliauline Festus, vaid kõnelen tõsiseid ja arukaid sõnu.

²⁵But Paul said, I am not mad, most excellent Festus, but utter words of truth and soberness;

²⁶Kuningas, kellega ma nii julgesti räägin, teab küll neid asju, sest ma olen veendunud, et midagi sellest pole tema eest varjule jäänud, ei ole see ju kuskil kolkas toimunud.

²⁶for the king is informed about these things, to whom also I speak with all freedom. For I am persuaded that of these things nothing is hidden from him; for this was not done in a corner.

²⁷Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!'

²⁷King Agrippa, believest thou the prophets? I know that thou believest.

²⁸Aga Agrippa ütles Paulusele: 'Pisut veel, ja sa veenad mu koguni kristlaseks!'

²⁸And Agrippa [said] to Paul, In a little thou persuadest me to become a Christian.

²⁹Paulus vastas: 'Paluksin küll Jumalalt, olgu siis vaja pisut või palju, et mitte ainult sina, vaid ka teie kõik, kes te mind täna kuulete, saaksite niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende ahelateta!'

²⁹And Paul [said], I would to God, both in little and in much, that not only thou, but all who have heard me this day, should become such as *I* also am, except these bonds.

³⁰Kuningas ja maavalitseja ja Berenike ja need, kes nendega istusid, tõusid siis püsti

³⁰And the king stood up, and the governor and Bernice, and those who sat with them,

³¹ja kõrvale astudes rääkisid omavahel: 'See inimene ei tee küll midagi, mis vääriks surma või ahelaid.'

³¹and having gone apart, they spoke to one another saying, This man does nothing worthy of death or of bonds.

³²Aga Agrippa lausus Festusele: 'Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut.'

³²And Agrippa said to Festus, This man might have been let go if he had not appealed to Caesar.