¹Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid üle keiserliku väesalga pealikule nimega Julius.

¹But when it had been determined that we should sail to Italy, they delivered up Paul and certain other prisoners to a centurion, by name Julius, of Augustus' company.

²Me astusime siis Adramüttioni laevale, mis pidi purjetama Aasia sadamate kaudu, ja läksime merele. Meiega oli ka makedoonlane Aristarhos Tessaloonikast.

²And going on board a ship of Adramyttium about to navigate by the places along Asia, we set sail, Aristarchus, a Macedonian of Thessalonica, being with us.

³Ja teisel päeval me randusime Siidonis. Julius kohtles Paulust lahkesti ning andis talle loa minna oma sõprade juurde, et need saaksid tema eest hoolitseda.

³And the next day we arrived at Sidon. And Julius treated Paul kindly and suffered him to go to his friends and refresh himself.

⁴Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose alt mööda, sest tuuled olid vastu.

⁴And setting sail thence we sailed under the lee of Cyprus, because the winds were contrary.

⁵Ja purjetades üle avamere, mis on Kiliikia ja Pamfüülia kohal, me saabusime Lüükia Mürrasse.

⁵And having sailed over the waters of Cilicia and Pamphylia we came to Myra in Lycia:

⁶Ja kui pealik leidis sealt Aleksandria laeva, mis purjetas Itaaliasse, pani ta meid selle pardale.

⁶and there the centurion having found a ship of Alexandria sailing to Italy, he made us go on board her.

⁷Aga kui me mitmeid päevi olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Knidose kohale, sest tuul ei lasknud meid lähemale, siis me purjetasime Kreeta varju Salmoone kohal,

⁷And sailing slowly for many days, and having with difficulty got abreast of Cnidus, the wind not suffering us, we sailed under the lee of Crete abreast of Salmone;

⁸loovisime vaevaga sealt mööda ning saabusime paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.

⁸and coasting it with difficulty we came to a certain place called Fair Havens, near to which was [the] city of Lasaea.

⁹Et aga üsna palju aega oli kulunud ja laevasõit läks juba kardetavaks, kuna ka lepituspäev oli möödas, manitses Paulus neid:

⁹And much time having now been spent, and navigation being already dangerous, because the fast also was already past, Paul counselled them,

¹⁰'Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka meie elule.'

¹⁰saying, Men, I perceive that the navigation will be with disaster and much loss, not only of the cargo and the ship, but also of our lives.

¹¹Aga pealik võttis kapteni ja tüürimehe nõu enam kuulda kui seda, mida Paulus ütles.

¹¹But the centurion believed rather the helmsman and the shipowner than what was said by Paul.

¹²Ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse, sellesse Kreeta sadamasse, mis on lahti edelasse ja loodesse.

¹²And the harbour being ill adapted to winter in, the most counselled to set sail thence, if perhaps they might reach Phoenice to winter in, a port of Crete looking north-east and south-east.

¹³Kui siis nõrk lõunatuul hakkas puhuma, arvasid nad end eesmärgile jõudvat, hiivasid ankru ja loovisid piki Kreeta rannikut.

¹³And [the] south wind blowing gently, supposing that they had gained their object, having weighed anchor they sailed close in shore along Crete.

¹⁴Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.

¹⁴But not long after there came down it a hurricane called Euroclydon.

¹⁵Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.

¹⁵And the ship being caught and driven, and not able to bring her head to the wind, letting her go we were driven [before it].

¹⁶Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.

¹⁶But running under the lee of a certain island called Clauda, we were with difficulty able to make ourselves masters of the boat;

¹⁷Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.

¹⁷which having hoisted up, they used helps, frapping the ship; and fearing lest they should run into Syrtis and run aground, and having lowered the gear they were so driven.

¹⁸Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.

¹⁸But the storm being extremely violent on us, on the next day they threw cargo overboard,

¹⁹Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.

¹⁹and on the third day with their own hands they cast away the ship furniture.

²⁰Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.

²⁰And neither sun nor stars appearing for many days, and no small storm lying on us, in the end all hope of our being saved was taken away.

²¹Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: 'Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.

²¹And when they had been a long while without taking food, Paul then standing up in the midst of them said, Ye ought, O men, to have hearkened to me, and not have made sail from Crete and have gained this disaster and loss.

²²Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.

²²And now I exhort you to be of good courage, for there shall be no loss at all of life of [any] of you, only of the ship.

²³Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,

²³For an angel of the God, whose I am and whom I serve, stood by me this night,

²⁴ning ütles: 'Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.'

²⁴saying, Fear not, Paul; thou must stand before Caesar; and behold, God has granted to thee all those that sail with thee.

²⁵Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.

²⁵Wherefore be of good courage, men, for I believe God that thus it shall be, as it has been said to me.

²⁶Aga me peame jõudma mingile saarele.'

²⁶But we must be cast ashore on a certain island.

²⁷Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.

²⁷And when the fourteenth night was come, we being driven about in Adria, towards the middle of the night the sailors supposed that some land neared them,

²⁸Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.

²⁸and having sounded found twenty fathoms, and having gone a little farther and having again sounded they found fifteen fathoms;

²⁹Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.

²⁹and fearing lest we should be cast on rocky places, casting four anchors out of the stern, they wished that day were come.

³⁰Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,

³⁰But the sailors wishing to flee out of the ship, and having let down the boat into the sea under pretext of being about to carry out anchors from the prow,

³¹ütles Paulus pealikule ja sõduritele: 'Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!'

³¹Paul said to the centurion and the soldiers, Unless these abide in the ship *ye* cannot be saved.

³²Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.

³²Then the soldiers cut away the ropes of the boat and let her fall.

³³Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: 'Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.

³³And while it was drawing on to daylight, Paul exhorted them all to partake of food, saying, Ye have passed the fourteenth day watching in expectation without taking food.

³⁴Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!'

³⁴Wherefore I exhort you to partake of food, for this has to do with your safety; for not a hair from the head of any one of you shall perish.

³⁵Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.

³⁵And, having said these things and taken a loaf, he gave thanks to God before all, and having broken it began to eat.

³⁶Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.

³⁶And all taking courage, themselves also took food.

³⁷Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.

³⁷And we were in the ship, all the souls, two hundred and seventy-six.

³⁸Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.

³⁸And having satisfied themselves with food, they lightened the ship, casting out the wheat into the sea.

³⁹Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.

³⁹And when it was day they did not recognise the land; but they perceived a certain bay having a strand, on which they were minded, if they should be able, to run the ship ashore;

⁴⁰Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.

⁴⁰and, having cast off the anchors, they left [them] in the sea, at the same time loosening the lashings of the rudders, and hoisting the foresail to the wind, they made for the strand.

⁴¹Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.

⁴¹And falling into a place where two seas met they ran the ship aground, and the prow having stuck itself fast remained unmoved, but the stern was broken by the force of the waves.

⁴²Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.

⁴²And [the] counsel of the soldiers was that they should kill the prisoners, lest any one should swim off and escape.

⁴³Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,

⁴³But the centurion, desirous of saving Paul, hindered them of their purpose, and commanded those who were able to swim, casting themselves first [into the sea], to get out on land;

⁴⁴ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.

⁴⁴and the rest, some on boards, some on some of the things [that came] from the ship; and thus it came to pass that all got safe to land.