¹Seepärast, jättes kõrvale õpetuse Kristuse alguse kohta, suundugem täiuslikkusele. Ärgem hakakem taas rajama alust meeleparandusele surnud tegudest, usule Jumalasse,

¹Wherefore, leaving the word of the beginning of the Christ, let us go on [to what belongs] to full growth, not laying again a foundation of repentance from dead works and faith in God,

²õpetusele ristimisest, käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukkamõistust.

²of [the] doctrine of washings, and of imposition of hands, and of resurrection of [the] dead, and of eternal judgment;

³Seda me teemegi, kui Jumal lubab.

³and this will we do if God permit.

⁴On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,

⁴For it is impossible to renew again to repentance those once enlightened, and who have tasted of the heavenly gift, and have been made partakers of [the] Holy Spirit,

⁵kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid

⁵and have tasted the good word of God, and [the] works of power of [the] age to come,

⁶ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.

⁶and have fallen away, crucifying for themselves [as they do] the Son of God, and making a show of [him].

⁷Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,

⁷For ground which drinks the rain which comes often upon it, and produces useful herbs for those for whose sakes also it is tilled, partakes of blessing from God;

⁸aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.

⁸but bringing forth thorns and briars, it is found worthless and nigh to a curse, whose end [is] to be burned.

⁹Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.

⁹But we are persuaded concerning you, beloved, better things, and connected with salvation, even if we speak thus.

¹⁰Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.

¹⁰For God [is] not unrighteous to forget your work, and the love which ye have shewn to his name, having ministered to the saints, and [still] ministering.

¹¹Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,

¹¹But we desire earnestly that each one of you shew the same diligence to the full assurance of hope unto the end;

¹²et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.

¹²that ye be not sluggish, but imitators of those who through faith and patience have been inheritors of the promises.

¹³Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.

¹³For God, having promised to Abraham, since he had no greater to swear by, swore by himself,

¹⁴Ta ütles: 'Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!'

¹⁴saying, Surely blessing I will bless thee, and multiplying I will multiply thee;

¹⁵Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.

¹⁵and thus, having had long patience, he got the promise.

¹⁶Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.

¹⁶For men indeed swear by a greater, and with them the oath is a term to all dispute, as making matters sure.

¹⁷Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,

¹⁷Wherein God, willing to shew more abundantly to the heirs of the promise the unchangeableness of his purpose, intervened by an oath,

¹⁸et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest,

¹⁸that by two unchangeable things, in which [it was] impossible that God should lie, we might have a strong encouragement, who have fled for refuge to lay hold on the hope set before us,

¹⁹mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse,

¹⁹which we have as anchor of the soul, both secure and firm, and entering into that within the veil,

²⁰kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.

²⁰where Jesus is entered as forerunner for us, become for ever a high priest according to the order of Melchisedec.