¹Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

¹And Eliphaz the Temanite answered and said,

²'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?

²If a word were essayed to thee, wouldest thou be grieved? But who can refrain from speaking?

³Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.

³Behold, thou hast instructed many, and thou hast strengthened the weak hands;

⁴Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.

⁴Thy words have upholden him that was stumbling, and thou hast braced up the bending knees:

⁵Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.

⁵But now it is come upon thee, and thou grievest; it toucheth thee, and thou art troubled.

⁶Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?

⁶Hath not thy piety been thy confidence, and the perfection of thy ways thy hope?

⁷Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?

⁷Remember, I pray thee, who that was innocent has perished? and where were the upright cut off?

⁸Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.

⁸Even as I have seen, they that plough iniquity and sow mischief, reap the same.

⁹Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.

⁹By the breath of +God they perish, and by the blast of his nostrils are they consumed.

¹⁰Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.

¹⁰The roar of the lion, and the voice of the fierce lion, and the teeth of the young lions, are broken;

¹¹Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.

¹¹The old lion perisheth for lack of prey, and the whelps of the lioness are scattered.

¹²Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat

¹²Now to me a word was secretly brought, and mine ear received a whisper thereof.

¹³öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.

¹³In thoughts from visions of the night, when deep sleep falleth on men: --

¹⁴Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.

¹⁴Fear came on me, and trembling, and made all my bones to shake;

¹⁵Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.

¹⁵And a spirit passed before my face -- the hair of my flesh stood up --

¹⁶Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:

¹⁶It stood still; I could not discern the appearance thereof: a form was before mine eyes; I heard a slight murmur and a voice:

¹⁷'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'

¹⁷Shall [mortal] man be more just than +God? Shall a man be purer than his Maker?

¹⁸Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,

¹⁸Lo, he trusteth not his servants, and his angels he chargeth with folly:

¹⁹veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.

¹⁹How much more them that dwell in houses of clay, whose foundation is in the dust, who are crushed as the moth!

²⁰Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.

²⁰From morning to evening are they smitten: without any heeding it, they perish for ever.

²¹Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.

²¹Is not their tent-cord torn away in them? they die, and without wisdom.