¹Aga keegi mees oli haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast;

¹Now there was a certain [man] sick, Lazarus of Bethany, of the village of Mary and Martha her sister.

²Maarja oli aga see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas ta jalgu oma juustega; tema vend Laatsarus oligi haige.

²It was [the] Mary who anointed the Lord with ointment and wiped his feet with her hair, whose brother Lazarus was sick.

³Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: 'Issand, vaata, su sõber on haige.'

³The sisters therefore sent to him, saying, Lord, behold, he whom thou lovest is sick.

⁴Seda kuulnud, ütles Jeesus: 'See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.'

⁴But when Jesus heard [it], he said, This sickness is not unto death, but for the glory of God, that the Son of God may be glorified by it.

⁵Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.

⁵Now Jesus loved Martha, and her sister, and Lazarus.

⁶Kui ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.

⁶When therefore he heard, He is sick, he remained two days then in the place where he was.

⁷Pärast seda ütles ta jüngritele: 'Läki jälle Juudamaale!'

⁷Then after this he says to his disciples, Let us go into Judaea again.

⁸Jüngrid ütlesid talle: 'Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?'

⁸The disciples say to him, Rabbi, [even but] now the Jews sought to stone thee, and goest thou thither again?

⁹Jeesus vastas: 'Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.

⁹Jesus answered, Are there not twelve hours in the day? If any one walk in the day, he does not stumble, because he sees the light of this world;

¹⁰Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.'

¹⁰but if any one walk in the night, he stumbles, because the light is not in him.

¹¹Nii ta rääkis ja jätkas siis: 'Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.'

¹¹These things said he; and after this he says to them, Lazarus, our friend, is fallen asleep, but I go that I may awake him out of sleep.

¹²Siis ütlesid jüngrid talle: 'Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.'

¹²The disciples therefore said to him, Lord, if he be fallen asleep, he will get well.

¹³Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest.

¹³But Jesus spoke of his death, but *they* thought that he spoke of the rest of sleep.

¹⁴Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: 'Laatsarus on surnud,

¹⁴Jesus therefore then said to them plainly, Lazarus has died.

¹⁵ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!'

¹⁵And I rejoice on your account that I was not there, in order that ye may believe. But let us go to him.

¹⁶Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: 'Lähme meiegi, et temaga koos surra!'

¹⁶Thomas therefore, called Didymus, said to his fellow disciples, Let *us* also go, that we may die with him.

¹⁷Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.

¹⁷Jesus therefore [on] arriving found him to have been four days already in the tomb.

¹⁸Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,

¹⁸Now Bethany was near Jerusalem, about fifteen stadia off,

¹⁹ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.

¹⁹and many of the Jews came to Martha and Mary, that they might console them concerning their brother.

²⁰Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.

²⁰Martha then, when she heard Jesus is coming, went to meet him; but Mary sat in the house.

²¹Siis ütles Marta Jeesusele: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.

²¹Martha therefore said to Jesus, Lord, if thou hadst been here, my brother had not died;

²²Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.'

²²but even now I know, that whatsoever thou shalt ask of God, God will give thee.

²³Jeesus ütles talle: 'Sinu vend tõuseb üles.'

²³Jesus says to her, Thy brother shall rise again.

²⁴Marta ütles talle: 'Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.'

²⁴Martha says to him, I know that he will rise again in the resurrection in the last day.

²⁵Jeesus ütles talle: 'Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.

²⁵Jesus said to her, I am the resurrection and the life: he that believes on me, though he have died, shall live;

²⁶Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?'

²⁶and every one who lives and believes on me shall never die. Believest thou this?

²⁷Marta ütles talle: 'Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.'

²⁷She says to him, Yea, Lord; I believe that thou art the Christ, the Son of God, who should come into the world.

²⁸Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: 'Õpetaja on siin ja kutsub sind.'

²⁸And having said this, she went away and called her sister Mary secretly, saying, The teacher is come and calls thee.

²⁹Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,

²⁹She, when she heard [that], rises up quickly and comes to him.

³⁰sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.

³⁰Now Jesus had not yet come into the village, but was in the place where Martha came to meet him.

³¹Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.

³¹The Jews therefore who were with her in the house and consoling her, seeing Mary that she rose up quickly and went out, followed her, saying, She goes to the tomb, that she may weep there.

³²Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.'

³²Mary therefore, when she came where Jesus was, seeing him, fell at his feet, saying to him, Lord, if thou hadst been here, my brother had not died.

³³Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas

³³Jesus therefore, when he saw her weeping, and the Jews who came with her weeping, was deeply moved in spirit, and was troubled,

³⁴ja ütles: 'Kuhu te olete ta pannud?' Nad ütlesid talle: 'Issand, tule ja vaata!'

³⁴and said, Where have ye put him? They say to him, Lord, come and see.

³⁵Jeesus nuttis.

³⁵Jesus wept.

³⁶Siis juudid ütlesid: 'Vaata, kuidas ta teda armastas!'

³⁶The Jews therefore said, Behold how he loved him!

³⁷Aga mõned nende seast ütlesid: 'Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?'

³⁷And some of them said, Could not this [man], who has opened the eyes of the blind [man], have caused that this [man] also should not have died?

³⁸Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.

³⁸Jesus therefore, again deeply moved in himself, comes to the tomb. Now it was a cave, and a stone lay upon it.

³⁹Jeesus ütles: 'Tõstke kivi ära!' Surnu õde Marta ütles talle: 'Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.'

³⁹Jesus says, Take away the stone. Martha, the sister of the dead, says to him, Lord, he stinks already, for he is four days [there].

⁴⁰Jeesus ütles talle: 'Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?'

⁴⁰Jesus says to her, Did I not say to thee, that if thou shouldest believe, thou shouldest see the glory of God?

⁴¹Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: 'Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.

⁴¹They took therefore the stone away. And Jesus lifted up his eyes on high and said, Father, I thank thee that thou hast heard me;

⁴²Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.'

⁴²but I knew that thou always hearest me; but on account of the crowd who stand around I have said [it], that they may believe that thou hast sent me.

⁴³Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: 'Laatsarus, tule välja!'

⁴³And having said this, he cried with a loud voice, Lazarus, come forth.

⁴⁴Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: 'Päästke ta lahti ning laske tal minna!'

⁴⁴And the dead came forth, bound feet and hands with graveclothes, and his face was bound round with a handkerchief. Jesus says to them, Loose him and let him go.

⁴⁵Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.

⁴⁵Many therefore of the Jews who came to Mary and saw what he had done, believed on him;

⁴⁶Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jeesus oli teinud.

⁴⁶but some of them went to the Pharisees and told them what Jesus had done.

⁴⁷Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: 'Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.

⁴⁷The chief priests, therefore, and the Pharisees gathered a council, and said, What do we? for this man does many signs.

⁴⁸Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.'

⁴⁸If we let him thus alone, all will believe on him, and the Romans will come and take away both our place and our nation.

⁴⁹Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: 'Teie ei tea mitte midagi

⁴⁹But a certain one of them, Caiaphas, being high priest that year, said to them, Ye know nothing

⁵⁰ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.'

⁵⁰nor consider that it is profitable for you that one man die for the people, and not that the whole nation perish.

⁵¹Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.

⁵¹But this he did not say of himself; but, being high priest that year, prophesied that Jesus was going to die for the nation;

⁵²Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.

⁵²and not for the nation only, but that he should also gather together into one the children of God who were scattered abroad.

⁵³Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.

⁵³From that day therefore they took counsel that they might kill him.

⁵⁴Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis seal koos jüngritega.

⁵⁴Jesus therefore walked no longer openly among the Jews, but went away thence into the country near the desert, to a city called Ephraim, and there he sojourned with the disciples.

⁵⁵Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.

⁵⁵But the passover of the Jews was near, and many went up to Jerusalem out of the country before the passover, that they might purify themselves.

⁵⁶Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes üksteiselt: 'Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?'

⁵⁶They sought therefore Jesus, and said among themselves, standing in the temple, What do ye think? that he will not come to the feast?

⁵⁷Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid ta vahistada.

⁵⁷Now the chief priests and the Pharisees had given commandment that if any one knew where he was, he should make it known, that they might take him.