¹Siis terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl.

¹And the whole assembly lifted up their voice, and cried; and the people wept that night.

²Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve kogudus ütles neile: 'Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud!

²And all the children of Israel murmured against Moses and against Aaron; and the whole assembly said to them, Would that we had died in the land of Egypt! or in this wilderness would that we had died!

³Miks Issand viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? Kas meil ei oleks parem minna tagasi Egiptusesse?'

³And why is Jehovah bringing us to this land that we may fall by the sword, that our wives and our little ones may become a prey? Is it not better for us to return to Egypt?

⁴Ja nad ütlesid üksteisele: 'Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse!'

⁴And they said one to another, Let us make a captain, and let us return to Egypt.

⁵Siis Mooses ja Aaron heitsid silmili maha kogu Iisraeli laste kokkutulnud koguduse ees,

⁵Then Moses and Aaron fell upon their faces before the whole congregation of the assembly of the children of Israel.

⁶Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate hulgast aga käristasid oma riided lõhki

⁶And Joshua the son of Nun, and Caleb the son of Jephunneh, of them that searched out the land, rent their garments.

⁷ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: 'Maa, mille me läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.

⁷And they spoke to the whole assembly of the children of Israel, saying, The land, which we passed through to search it out, is a very, very good land.

⁸Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.

⁸If Jehovah delight in us, he will bring us into this land, and give it us, a land that flows with milk and honey;

⁹Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!'

⁹only rebel not against Jehovah; and fear not the people of the land; for they shall be our food. Their defence is departed from them, and Jehovah is with us: fear them not.

¹⁰Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile Iisraeli lastele.

¹⁰And the whole assembly said that they should be stoned with stones. And the glory of Jehovah appeared in the tent of meeting to all the children of Israel.

¹¹Ja Issand ütles Moosesele: 'Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?

¹¹And Jehovah said to Moses, How long will this people despise me? and how long will they not believe me, for all the signs which I have done among them?

¹²Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen suurema ja vägevama rahva kui tema!'

¹²I will smite them with the pestilence, and destroy them, and will make of thee a nation greater and mightier than they.

¹³Siis Mooses ütles Issandale: 'Egiptlased on muidugi kuulnud, et sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,

¹³And Moses said to Jehovah, Then the Egyptians will hear it; for in thy might thou broughtest up this people from the midst of them;

¹⁴ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.

¹⁴and they will tell it to the inhabitants of this land, [who] have heard that thou, Jehovah, art in the midst of this people, that thou, Jehovah, lettest thyself be seen eye to eye, and that thy cloud standeth over them, and that thou goest before them, in a pillar of cloud by day, and in a pillar of fire by night;

¹⁵Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:

¹⁵if thou now slayest this people as one man, then the nations that have heard thy fame will speak, saying,

¹⁶Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes.

¹⁶Because Jehovah was not able to bring this people into the land that he had sworn unto them, he has therefore slain them in the wilderness.

¹⁷Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes:

¹⁷And now, I beseech thee, let the power of the Lord be great, according as thou hast spoken, saying,

¹⁸Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.

¹⁸Jehovah is slow to anger, and abundant in goodness, forgiving iniquity and transgression, but by no means clearing [the guilty], visiting the iniquity of the fathers upon the children, upon the third and fourth [generation].

¹⁹Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni siiani!'

¹⁹Pardon, I beseech thee, the iniquity of this people according to the greatness of thy loving-kindness, and as thou hast forgiven this people, from Egypt even until now.

²⁰Ja Issand vastas: 'Ma annan andeks, nagu oled palunud!

²⁰And Jehovah said, I have pardoned according to thy word.

²¹Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust:

²¹But as surely as I live, all the earth shall be filled with the glory of Jehovah!

²²ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,

²²for all those men who have seen my glory, and my signs, which I did in Egypt and in the wilderness, and have tempted me these ten times, and have not hearkened to my voice,

²³ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!

²³shall in no wise see the land which I did swear unto their fathers: none of them that despised me shall see it.

²⁴Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!

²⁴But my servant Caleb, because he hath another spirit in him, and hath followed me fully, him will I bring into the land whereinto he came; and his seed shall possess it.

²⁵Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!'

²⁵(Now the Amalekites and the Canaanites dwell in the valley.) To-morrow turn you, and take your journey into the wilderness, on the way to the Red sea.

²⁶Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes:

²⁶And Jehovah spoke to Moses and to Aaron, saying,

²⁷'Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud.

²⁷How long [shall I bear] with this evil assembly, which murmur against me? I have heard the murmurings of the children of Israel, which they murmur against me.

²⁸Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega!

²⁸Say unto them, As surely as I live, saith Jehovah, if I do not do unto you as ye have spoken in mine ears!

²⁹Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu.

²⁹In this wilderness shall your carcases fall; and all that were numbered of you, according to your whole number from twenty years old and upwards, who have murmured against me,

³⁰Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja.

³⁰shall in no wise come into the land, concerning which I have lifted up my hand to make you dwell in it; save Caleb the son of Jephunneh, and Joshua the son of Nun.

³¹Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete põlanud.

³¹But your little ones, of whom ye said they should be a prey, them will I bring in, and they shall know the land that ye have despised.

³²Kuid teie kehad langevad siia kõrbe

³²And as to you, your carcases shall fall in this wilderness.

³³ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud.

³³And your children shall wander in the wilderness forty years, and bear your whoredoms, until your carcases be wasted in the wilderness.

³⁴Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu.

³⁴After the number of the days in which ye have searched out the land, forty days, each day for a year shall ye bear your iniquities forty years, and ye shall know mine estrangement [from you].

³⁵Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!'

³⁵I Jehovah have spoken; I will surely do it unto all this evil assembly which have gathered together against me! in this wilderness they shall be consumed, and there they shall die.

³⁶Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu, levitades maa kohta laimu,

³⁶And the men whom Moses had sent to search out the land, who returned, and made the whole assembly to murmur against him, by bringing up an evil report upon the land,

³⁷need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid Issanda ees äkitselt.

³⁷even those men who had brought up an evil report upon the land, died by a plague before Jehovah.

³⁸Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.

³⁸But Joshua the son of Nun, and Caleb the son of Jephunneh, lived still of the men that had gone to search out the land.

³⁹Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas kurvastas väga.

³⁹And Moses told all these sayings to all the children of Israel; then the people mourned greatly.

⁴⁰Aga järgmisel hommikul tõusid nad vara ja läksid üles mäestikku, öeldes: 'Vaata, siin me oleme ja me läheme paika, millest Issand on rääkinud, sest me oleme pattu teinud.'

⁴⁰And they rose up early in the morning, and went up to the hill-top, saying, Here are we, and we will go up to the place of which Jehovah has spoken; for we have sinned.

⁴¹Aga Mooses ütles: 'Miks te siis astute üle Issanda käsust? See ei õnnestu!

⁴¹And Moses said, Why now do ye transgress the commandment of Jehovah? but it shall not prosper!

⁴²Ärge minge sinna üles, sest Issand ei ole teie keskel, et te ei kannaks kaotust oma vaenlaste ees!

⁴²Go not up, for Jehovah is not among you; that ye be not smitten before your enemies;

⁴³Sest amalekid ja kaananlased on seal teie ees ja te langete mõõga läbi; sellepärast et te olete taganenud Issanda järelt, ei ole ka Issand teiega.'

⁴³for the Amalekites and the Canaanites are there before you, and ye shall fall by the sword; for as ye have turned away from Jehovah, Jehovah will not be with you.

⁴⁴Aga nad olid ülemeelsed minema üles mäestikku, kuigi Issanda seaduselaegas ja Mooses ei läinud leerist välja.

⁴⁴Yet they presumed to go up to the hill-top; but the ark of the covenant of Jehovah, and Moses, did not depart from the midst of the camp.

⁴⁵Amalekid ja kaananlased, kes elasid seal mäestikus, tulid siis alla ja lõid neid ning ajasid nad kuni Hormani.

⁴⁵And the Amalekites and the Canaanites who dwelt on that hill, came down and smote them, and cut them to pieces, as far as Hormah.