¹Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.

¹By the rivers of Babylon, there we sat down; yea, we wept when we remembered Zion.

²Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.

²We hanged our harps upon the willows in the midst thereof.

³Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'

³For there they that carried us away captive required of us a song; and they that made us wail [required] mirth, [saying,] Sing us [one] of the songs of Zion.

⁴Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?

⁴How should we sing a song of Jehovah's upon a foreign soil?

⁵Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!

⁵If I forget thee, Jerusalem, let my right hand forget [its skill];

⁶Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!

⁶If I do not remember thee, let my tongue cleave to my palate: if I prefer not Jerusalem above my chief joy.

⁷Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'

⁷Remember, O Jehovah, against the sons of Edom, the day of Jerusalem; who said, Lay [it] bare, Lay [it] bare, down to its foundation!

⁸Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.

⁸Daughter of Babylon, who art to be laid waste, happy he that rendereth unto thee that which thou hast meted out to us.

⁹Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.

⁹Happy he that taketh and dasheth thy little ones against the rock.