Estonian

French 1910

Job

16

1Aga Iiob rääkis ja ütles:
1Job prit la parole et dit:
2'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.
2J'ai souvent entendu pareilles choses; Vous êtes tous des consolateurs fâcheux.
3Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?
3Quand finiront ces discours en l'air? Pourquoi cette irritation dans tes réponses?
4Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.
4Moi aussi, je pourrais parler comme vous, Si vous étiez à ma place: Je vous accablerais de paroles, Je secouerais sur vous la tête,
5Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.
5Je vous fortifierais de la bouche, Je remuerais les lèvres pour vous soulager.
6Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?
6Si je parle, mes souffrances ne seront point calmées, Si je me tais, en quoi seront-elles moindres?
7Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.
7Maintenant, hélas! il m'a épuisé... Tu as ravagé toute ma maison;
8Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.
8Tu m'as saisi, pour témoigner contre moi; Ma maigreur se lève, et m'accuse en face.
9Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.
9Il me déchire et me poursuit dans sa fureur, Il grince des dents contre moi, Il m'attaque et me perce de son regard.
10Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.
10Ils ouvrent la bouche pour me dévorer, Ils m'insultent et me frappent les joues, Ils s'acharnent tous après moi.
11Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.
11Dieu me livre à la merci des impies, Il me précipite entre les mains des méchants.
12Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,
12J'étais tranquille, et il m'a secoué, Il m'a saisi par la nuque et m'a brisé, Il a tiré sur moi comme à un but.
13ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.
13Ses traits m'environnent de toutes parts; Il me perce les reins sans pitié, Il répand ma bile sur la terre.
14Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.
14Il me fait brèche sur brèche, Il fond sur moi comme un guerrier.
15Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.
15J'ai cousu un sac sur ma peau; J'ai roulé ma tête dans la poussière.
16Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,
16Les pleurs ont altéré mon visage; L'ombre de la mort est sur mes paupières.
17kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.
17Je n'ai pourtant commis aucune violence, Et ma prière fut toujours pure.
18Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!
18O terre, ne couvre point mon sang, Et que mes cris prennent librement leur essor!
19Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.
19Déjà maintenant, mon témoin est dans le ciel, Mon témoin est dans les lieux élevés.
20Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,
20Mes amis se jouent de moi; C'est Dieu que j'implore avec larmes.
21et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.
21Puisse-t-il donner à l'homme raison contre Dieu, Et au fils de l'homme contre ses amis!
22Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.
22Car le nombre de mes années touche à son terme, Et je m'en irai par un sentier d'où je ne reviendrai pas.