1Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
1Et maintenant!... je suis la risée de plus jeunes que moi, De ceux dont je dédaignais de mettre les pères Parmi les chiens de mon troupeau.
2Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
2Mais à quoi me servirait la force de leurs mains? Ils sont incapables d'atteindre la vieillesse.
3kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
3Desséchés par la misère et la faim, Ils fuient dans les lieux arides, Depuis longtemps abandonnés et déserts;
4Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
4Ils arrachent près des arbrisseaux les herbes sauvages, Et ils n'ont pour pain que la racine des genêts.
5Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
5On les chasse du milieu des hommes, On crie après eux comme après des voleurs.
6Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
6Ils habitent dans d'affreuses vallées, Dans les cavernes de la terre et dans les rochers;
7Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
7Ils hurlent parmi les buissons, Ils se rassemblent sous les ronces.
8jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
8Etres vils et méprisés, On les repousse du pays.
9Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
9Et maintenant, je suis l'objet de leurs chansons, Je suis en butte à leurs propos.
10Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
10Ils ont horreur de moi, ils se détournent, Ils me crachent au visage.
11Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
11Ils n'ont plus de retenue et ils m'humilient, Ils rejettent tout frein devant moi.
12Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
12Ces misérables se lèvent à ma droite et me poussent les pieds, Ils se fraient contre moi des sentiers pour ma ruine;
13Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
13Ils détruisent mon propre sentier et travaillent à ma perte, Eux à qui personne ne viendrait en aide;
14Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
14Ils arrivent comme par une large brèche, Ils se précipitent sous les craquements.
15Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
15Les terreurs m'assiègent; Ma gloire est emportée comme par le vent, Mon bonheur a passé comme un nuage.
16Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
16Et maintenant, mon âme s'épanche en mon sein, Les jours de la souffrance m'ont saisi.
17Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
17La nuit me perce et m'arrache les os, La douleur qui me ronge ne se donne aucun repos,
18Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
18Par la violence du mal mon vêtement perd sa forme, Il se colle à mon corps comme ma tunique.
19Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
19Dieu m'a jeté dans la boue, Et je ressemble à la poussière et à la cendre.
20Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
20Je crie vers toi, et tu ne me réponds pas; Je me tiens debout, et tu me lances ton regard.
21Sa oled muutunud julmaks mu vastu, sa kiusad mind oma vägeva käega.
21Tu deviens cruel contre moi, Tu me combats avec la force de ta main.
22Sa tõstad mind tuule kätte, lased mind ajada, tormihood lohistavad mind.
22Tu me soulèves, tu me fais voler au-dessus du vent, Et tu m'anéantis au bruit de la tempête.
23Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma - kõigi elavate kogunemiskotta.
23Car, je le sais, tu me mènes à la mort, Au rendez-vous de tous les vivants.
24Eks rusu all olija siruta käed, eks hukkuja karju appi?
24Mais celui qui va périr n'étend-il pas les mains? Celui qui est dans le malheur n'implore-t-il pas du secours?
25Kas mina ei nutnud selle pärast, kellel oli raske aeg? Kas mul ei olnud kaastunnet vaesele?
25N'avais-je pas des larmes pour l'infortuné? Mon coeur n'avait-il pas pitié de l'indigent?
26Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
26J'attendais le bonheur, et le malheur est arrivé; J'espérais la lumière, et les ténèbres sont venues.
27Mu sisemus keeb ega rahune, mind on tabanud viletsuspäevad.
27Mes entrailles bouillonnent sans relâche, Les jours de la calamité m'ont surpris.
28Ma käin mustana, aga mitte päikesest, tõusen koguduses üles ja karjun appi.
28Je marche noirci, mais non par le soleil; Je me lève en pleine assemblée, et je crie.
29Ma olen ðaakalitele vennaks ja jaanalindudele seltsiliseks.
29Je suis devenu le frère des chacals, Le compagnon des autruches.
30Mu ihunahk on muutunud mustaks ja mu kondid hõõguvad kuumusest.
30Ma peau noircit et tombe, Mes os brûlent et se dessèchent.
31Mu kandlemängust kujunes lein ja mu vilepilliloost nutjate hääl.
31Ma harpe n'est plus qu'un instrument de deuil, Et mon chalumeau ne peut rendre que des sons plaintifs.