1Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
1Eliphaz de Théman prit la parole et dit:
2'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?
2Si nous osons ouvrir la bouche, en seras-tu peiné? Mais qui pourrait garder le silence?
3Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.
3Voici, tu as souvent enseigné les autres, Tu as fortifié les mains languissantes,
4Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.
4Tes paroles ont relevé ceux qui chancelaient, Tu as affermi les genoux qui pliaient.
5Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.
5Et maintenant qu'il s'agit de toi, tu faiblis! Maintenant que tu es atteint, tu te troubles!
6Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?
6Ta crainte de Dieu n'est-elle pas ton soutien? Ton espérance, n'est-ce pas ton intégrité?
7Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?
7Cherche dans ton souvenir: quel est l'innocent qui a péri? Quels sont les justes qui ont été exterminés?
8Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.
8Pour moi, je l'ai vu, ceux qui labourent l'iniquité Et qui sèment l'injustice en moissonnent les fruits;
9Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.
9Ils périssent par le souffle de Dieu, Ils sont consumés par le vent de sa colère,
10Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.
10Le rugissement des lions prend fin, Les dents des lionceaux sont brisées;
11Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.
11Le lion périt faute de proie, Et les petits de la lionne se dispersent.
12Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat
12Une parole est arrivée furtivement jusqu'à moi, Et mon oreille en a recueilli les sons légers.
13öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.
13Au moment où les visions de la nuit agitent la pensée, Quand les hommes sont livrés à un profond sommeil,
14Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.
14Je fus saisi de frayeur et d'épouvante, Et tous mes os tremblèrent.
15Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.
15Un esprit passa près de moi.... Tous mes cheveux se hérissèrent....
16Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:
16Une figure d'un aspect inconnu était devant mes yeux, Et j'entendis une voix qui murmurait doucement:
17'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'
17L'homme serait-il juste devant Dieu? Serait-il pur devant celui qui l'a fait?
18Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,
18Si Dieu n'a pas confiance en ses serviteurs, S'il trouve de la folie chez ses anges,
19veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.
19Combien plus chez ceux qui habitent des maisons d'argile, Qui tirent leur origine de la poussière, Et qui peuvent être écrasés comme un vermisseau!
20Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.
20Du matin au soir ils sont brisés, Ils périssent pour toujours, et nul n'y prend garde;
21Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.
21Le fil de leur vie est coupé, Ils meurent, et ils n'ont pas acquis la sagesse.