Estonian

French 1910

Job

9

1Siis rääkis Iiob ja ütles:
1Job prit la parole et dit:
2'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?
2Je sais bien qu'il en est ainsi; Comment l'homme serait-il juste devant Dieu?
3Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.
3S'il voulait contester avec lui, Sur mille choses il ne pourrait répondre à une seule.
4Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?
4A lui la sagesse et la toute-puissance: Qui lui résisterait impunément?
5Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;
5Il transporte soudain les montagnes, Il les renverse dans sa colère.
6tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;
6Il secoue la terre sur sa base, Et ses colonnes sont ébranlées.
7tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;
7Il commande au soleil, et le soleil ne paraît pas; Il met un sceau sur les étoiles.
8tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;
8Seul, il étend les cieux, Il marche sur les hauteurs de la mer.
9tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;
9Il a créé la Grande Ourse, l'Orion et les Pléiades, Et les étoiles des régions australes.
10tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.
10Il fait des choses grandes et insondables, Des merveilles sans nombre.
11Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.
11Voici, il passe près de moi, et je ne le vois pas, Il s'en va, et je ne l'aperçois pas.
12Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'
12S'il enlève, qui s'y opposera? Qui lui dira: Que fais-tu?
13Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.
13Dieu ne retire point sa colère; Sous lui s'inclinent les appuis de l'orgueil.
14Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?
14Et moi, comment lui répondre? Quelles paroles choisir?
15Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.
15Quand je serais juste, je ne répondrais pas; Je ne puis qu'implorer mon juge.
16Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,
16Et quand il m'exaucerait, si je l'invoque, Je ne croirais pas qu'il eût écouté ma voix,
17tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,
17Lui qui m'assaille comme par une tempête, Qui multiplie sans raison mes blessures,
18kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.
18Qui ne me laisse pas respirer, Qui me rassasie d'amertume.
19Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?
19Recourir à la force? Il est tout-puissant. A la justice? Qui me fera comparaître?
20Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.
20Suis-je juste, ma bouche me condamnera; Suis-je innocent, il me déclarera coupable.
21Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!
21Innocent! Je le suis; mais je ne tiens pas à la vie, Je méprise mon existence.
22Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'
22Qu'importe après tout? Car, j'ose le dire, Il détruit l'innocent comme le coupable.
23Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.
23Si du moins le fléau donnait soudain la mort!... Mais il se rit des épreuves de l'innocent.
24Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?
24La terre est livrée aux mains de l'impie; Il voile la face des juges. Si ce n'est pas lui, qui est-ce donc?
25Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.
25Mes jours sont plus rapides qu'un courrier; Ils fuient sans avoir vu le bonheur;
26Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.
26Ils passent comme les navires de jonc, Comme l'aigle qui fond sur sa proie.
27Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',
27Si je dis: Je veux oublier mes souffrances, Laisser ma tristesse, reprendre courage,
28siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.
28Je suis effrayé de toutes mes douleurs. Je sais que tu ne me tiendras pas pour innocent.
29Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?
29Je serai jugé coupable; Pourquoi me fatiguer en vain?
30Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,
30Quand je me laverais dans la neige, Quand je purifierais mes mains avec du savon,
31pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.
31Tu me plongerais dans la fange, Et mes vêtements m'auraient en horreur.
32Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.
32Il n'est pas un homme comme moi, pour que je lui réponde, Pour que nous allions ensemble en justice.
33Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.
33Il n'y a pas entre nous d'arbitre, Qui pose sa main sur nous deux.
34Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!
34Qu'il retire sa verge de dessus moi, Que ses terreurs ne me troublent plus;
35Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.
35Alors je parlerai et je ne le craindrai pas. Autrement, je ne suis point à moi-même.